Oh neid jõulu...kaunistusi

Kuigi kohe kohe on jõulud juba järgmise aasta probleem, siis tuleb siit ikkagi üks kuusekaunistuste postitus. Planeerisin seda tegelikult teha juba ammu, kuid ajaga jäi napiks. Sel aastal on ka minuni jõudnud arusaam, et tõepoolest eks need jõulud ühed sagimised ole. Aga ikkagi tahame me kõikidele kallitele teha kingitusi, pere külastada ja nendega koos aega veeta, oma kodus askeldada ja kuuse tuppa tuua (meie tõimegi alles täna) ning kuuse ka vahvasse rüüsse ehtida. Ma olen alati tahtnud teha kuusekaunistusi, kuigi ka poes ole erinevaid ilusaid kauneid pallikesi ja kujukesi... Sel aastal siis saingi nokitseda. Kolm südamekest ja tegin poja käest ka templid :)
 Südamete tegemisel kasutasin glittrit, läbipaistvad plastikust lahtikäivad südamed (Abakhanis olid 60 senti tükk) ja pva liimi.

Hihi, olen täitsa rahul nendega:) Sellised nunnud...

 

 

Nende kätutemplite tegemisel kasutasin räpina pappi, lõnga ja valget näpuvärvi, millega kätukese papile jäljendasin. Ütleme nii, et koomiline oli seda teha. Üks sogane valge plätserdus jäi igale poole mujale, kuid mitte sinna kuhu vaja. Vaibale..mu pükstele... mu käsivartele..no aga mitte siia paberile. Tegin vist 100 katset ja pärast valisin sellise kus oli käsi ikka tervelt või üldse peale jäänud. Mitte näiteks kõverad näpud või rusikasse surutud käsi või see jälg kui ta üritas paberile patsu patsu teha või seda üleüldse kortsutada:) Imestan üldse, kuidas väiksemate laste jalad ja käed saab jäljendatud värviga. See on paras võimlemine, mitte et ta seda teha ei tahaks, vastupidi, ta vist püherdaks ka rõõmuga selle värvi sees kui lubatakse, aga sellist jälge mul vaja pole :D 

 No aga lõppude lõpuks sain hakkama! Ja tema sai ka!

Veidike lihtsamalt läks taignasse jälje tegemine. Kuigi ka siin tahtis ta kahe näpuga seda kohe urgitsema hakata. Õnneks oli mul õde abis. Hajutas mänguasjaga tähelepanu :)
Need kenakesed said endale vanaemad. Ka kuusele riputamiseks mõeldes, aga eks igaüks oma äranägemise järgi neid asetab sinna kuhu ise tahab :)

(Tegemist õhu köes kuivava soola-jahu ja vee taignaga- Mõnus meisterdada ja lihtne ka )

Sõbrad, pean teid hoiatama, et sellega lugu ei lõppe. Võlgu ma jääda ei taha ning seega tuleb üks kuusekaunistuste postitus veel. Andestust :) Seniks aga rahulikku jõuluõhtu jätku :)

Voodi vol2

Eelmises postituses näitasin oma kritseldust  seinal ja andsin ka vihje, et on tulemas midagi veel mis me mehega valmis meisterdasime. Kuigi mõtlema hakates oli minu panus voodi tegemisel vist jällegi puhtalt idee ja pehmelt öeldes targutamine, nii et meistrimeheks oli siiski Ranno:)

Voodi sai valmis ehitatud ammu. Mõtlesime, et värvime üle ja siis vaatame, kas tahamegi üldse nahka sinna lisada. Olin algusest peale pinda käinud, et see PEAB tulema. Ja lõpuks oli selge, et tulebki. See valge nahk andis toale nii palju juurde, justkui üks väike aga tähtis  detail, pani see i-le täpi.

 Esiteks oli vaja voodipeats kõrgemaks ehitada. Meistrimees lisas siis veel ühe laua.
 Edasi klammerdas ta naha parem pool vastu peatsit allservast ilusti kinni. Ja siis oli vatiini kord. See oli vist ausalt kõige hullem osa. Vatiin pidi igast servast laiem jääma, et seda saaks natuke peatsi taha keerata- et peatsi servad mõnusalt kumerad jääksid. Valetan, tegelikuls olikõige raskem  tagada servades seda kumerust, kuid ühtlasi jälgida, et nahk liiga pingul poleks ning hoopis mügarikud ei tekiks.

 

 Kui vatiin oli ilusti paigas, siis võis eelklammerdatud naha vupsti üle vatiini tõmmata ning peatsi külge kinnitada. Kõigepealt ülevalt ja siis alles servad, et saaks ka nurgad kauniks voltida ning jällegi...kinnitada.

Tundub lihtne? Ma luban, et pärast paaritunnist sättimist, mõnda allaandmismomenti ja klambrilööja plaksumist on asi seda ettevõtmist  siiski väärt. See on ju siiski enda tehtud! Paned sinna oma hinge. Minu meelest kõige mõnusam ongi koos kalli inimesega oma kodus kõike ise teha. Tõesti, lihtsam oleks ju minna poodi, sobiv voodi välja valida ja koju tassida. Aga minu jaoks pole see sama emotsioon mida saab pisidetailide planeerimisest, oma peas idee nuputamisest kuni teostuseni välja ja siis kui see lõpuks valmis on, siis saab üksteisele pai teha, et juhhei, saime ikka hakkama. Ja tiimitöö ka sujub. Hihi, kuni selle hetkeni kui ei suju.
Aga lõpuks ikka jälle sujub :D

Lisaks õpid selle käigus, et meeste ja naiste loogika töötab tõesti erinevatel radadel!

Meie kõige tähtsam asjanina aga muidugi ka uudistamas! Kui varem kratsis ta oma pisikeste käekestega puidust peatsit, siis nüüd seda tehes ei tekita see enam   hullu külmavärinaid ajavat häält.

Oksake oksake seina peal!

Sõbrad, eneselegi märkamatult on minu viimasest postitusest mööda pea kuu! Jah, kuu aega... See kuu on olnud täis igasugu tegemisi, nii väikseid kui suuri, kuid siiski enamus aega läheb lapsega askeldamisele. Ja siis ei pane enam üldse tähele kuhu see aeg kaob. Aga ärge saage valesti aru, ma ei kurda :) Aega võiks küll rohkem olla, kuid piisab sellest kui uneaegadel midagi natuke ära saan teha.

Postituse teemani tagasi jõudes: on valmis minu oks! Kes arvas esimese pildi põhjal, et tegu on seinapraoga, siis paraku õnneks see nii pole:) Sein on hästi tehtud, sest mees oskab. Sain seal ka ise esimest korda pahtlilabidaga (?) midagi ära tehtud:)

 Väiksel pildil sein enne kui ma sinna sikerdada jõudsin. Ehk siis täitsa puhas sein...

 Kohustuslikud fototõestused sellest, et see ikka mina olin kes seal seina kallal askeldas. Peaks vist mainima ka, et kuna laps kaua mul joonistada ei lasknud, siis päevas 10-15 kaupa ma seal toimetasin:) Ja poja vaatas kullipilguga pealt. Tundub, et talle see joonistus ka väga meeldib. Vahepeal ärkab öösel ja hakkab siis oksa poole vaadates naerma ja kõva häälega kilkama :)

Ja valmis ta on! 

 

Kes arvab nüüd mis on teine asi mis on siin oma kätega valmis meisterdatud? Sellest, aga mõne aja pärast. Luban siinkohal, et seda aga ei pea te ootama kuu aega:) Seniks aga jõulu meeleolu, ootusärevust ja armastust südamesse!

Mõmmikombe

Kui Sten Riko veel sündinud polnud, siis jõudsin masina taga ikka istuda küllalt. Nii et kevadel sai ette võetud tõsine töö- õmmelda oma pojale sügissoe kombekas. Lõige on Ottobrest.
Kuna siis ma eriti neist suurustest ja sellest kui kiiresti ta antud riideesest välja kasvab ei teadnus, siis paraku jäi see kombe talle kehast juba lühikeseks. Poja kasvab mühinal:)
Siiski sai ta seda kanda küll. Ja ilmselt juba praguste ilmadega oleks see isegi natuke õhukeseks jäänud.

Ja nagu ikka siis midagi õmmeldes juhtub alati ka mingi väike äpardus (vähemalt minu tegemiste puhul). Ülemisel pildil on natuke näha, et masin hakkas streikima, sedapuhku otsustas nõel otsast nüriks minna ning rikkus minu voodrimaterjali. Valasin paar pisarat, sest mõtlesin juba, et ongi minu töö aia taha jooksnud. Hehe, ei olnudki! Tuhlasin natuke materjalides ja leidsin sellise puuvillase paela:) läks käsitsipistetega sinna rikutud koha peale. 

 Põnnike siin nagu väike jääkaru :)

Vot selline ta siis saigi. Käed juba sügelevad, et pojale veel ja veel igasugu asju õmmelda!!

Isadepäev ja poja minisünkar

Eile oli ilus päev. Tähtistasime korraga nii isadepäeva kui ka poja poole aasta täitumist. Küpsetasin selle puhul ka tordi.

 Oma jutuga tahaksin ka kingituseni jõuda. Kingitus pereisale, mida planeerisin ausalt öeldes juba kuid. Teadsin vist juba juuli lõpus mida talle selleks puhuks teha tahan. Ma võtan asja vist üsna tõsiselt kui asi puudutab kallist inimest:) Mõni võib mind hulluks nimetada, aga soovin alati oma inimestele teha kingitust, mis puudutab südant ja hinge ning selle tegemise käigus peab alati iga kui viimane detail olema paigas. Ma ei saa enne rahulikku undki kui mõte poolik on.
 Igatahes hakkasingi seda ideed teostama ammu ja mategin seda elevusega:) Ootasin salamisi isadepäeva pikka aega, et saaks kingituse üle anda.  Peaaegu oleks isegi vahele jäänud, kuid õnneks jäi asi ikka kuni 8. novembri hommikuni  saladuseks:)

Mõned näited meie kullaterast. Pildistamisel kasutasin palju sildikesi. Lihtne ja kiire lahendus pildile särtsu juurde lisamiseks. Vaja kõigest pappi, markerit ja kääre ning valmis nad ongi.

Käisime perega ka pildistamas, sel puhul said härrad endale samasugused kikilipsud, mis valmisid ikka minu  enda käte vahel.

Lõpetuseks kahekihiline kook, millele ma nimetust ei oska anda, see on üks kookide mix vist:) Alumine põhi kakaoga ja üealmine juubelitordi põhi. Vahele läks vahukoor ja kohupiim sidruni mahlaga ning hapud vaarikad, mis andsid mõnusat mahlasust ja tasakaalustasid seda kogu magusat värki. Peale aga tegin (loe:üritasin) vahustatud ganachet. See on põhimõtteliselt vahustatud šokolaad.  Mis siis, et tulemus polnud 100% mis pidi tuli see kook mahlane ja maitsev.