Voodi sai valmis ehitatud ammu. Mõtlesime, et värvime üle ja siis vaatame, kas tahamegi üldse nahka sinna lisada. Olin algusest peale pinda käinud, et see PEAB tulema. Ja lõpuks oli selge, et tulebki. See valge nahk andis toale nii palju juurde, justkui üks väike aga tähtis detail, pani see i-le täpi.
Edasi klammerdas ta naha parem pool vastu peatsit allservast ilusti kinni. Ja siis oli vatiini kord. See oli vist ausalt kõige hullem osa. Vatiin pidi igast servast laiem jääma, et seda saaks natuke peatsi taha keerata- et peatsi servad mõnusalt kumerad jääksid. Valetan, tegelikuls olikõige raskem tagada servades seda kumerust, kuid ühtlasi jälgida, et nahk liiga pingul poleks ning hoopis mügarikud ei tekiks.
Tundub lihtne? Ma luban, et pärast paaritunnist sättimist, mõnda allaandmismomenti ja klambrilööja plaksumist on asi seda ettevõtmist siiski väärt. See on ju siiski enda tehtud! Paned sinna oma hinge. Minu meelest kõige mõnusam ongi koos kalli inimesega oma kodus kõike ise teha. Tõesti, lihtsam oleks ju minna poodi, sobiv voodi välja valida ja koju tassida. Aga minu jaoks pole see sama emotsioon mida saab pisidetailide planeerimisest, oma peas idee nuputamisest kuni teostuseni välja ja siis kui see lõpuks valmis on, siis saab üksteisele pai teha, et juhhei, saime ikka hakkama. Ja tiimitöö ka sujub. Hihi, kuni selle hetkeni kui ei suju.
Aga lõpuks ikka jälle sujub :D
Lisaks õpid selle käigus, et meeste ja naiste loogika töötab tõesti erinevatel radadel!
Meie kõige tähtsam asjanina aga muidugi ka uudistamas! Kui varem kratsis ta oma pisikeste käekestega puidust peatsit, siis nüüd seda tehes ei tekita see enam hullu külmavärinaid ajavat häält.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar