Sissejuhatus tehtud siis jätkan sellega, et kevade tulek ajab mind alati elevusse. Kaks minu elu õit on kevadelapsed- üks mais ja teine kohe märtsis meie perre lisandumas.
Meie peres vahepeal veel õnneuudiseid- härra pani minule lõpuks sõrmuse sõrme. Suur suur armastus! Ma tõesti ei oskanud seda niiviisi ette oodata! Eks ma ju aastaid salaja ootasin ja nüüd lõpuks oli see minu ees- puhkesin lihtsalt n utma, aga need olid sellised armsad rõõmupisarad :) Süda jättis korraks paar löökigi vahele. Igatahes- ma saan öelda, et ma olen õnnelik inimene ja kuigi ikka tuleb mitte nii õnnelikke päevi ette, siis tegelikult olen ma oma elu ja selle käikude eest tänulik. Nende inimeste eest tänulik, kes minu elus on ja üldse sellega kuidas kõik on. Nipet-näpet ikka võiks olla ju teisiti, aga ma ei keskendu sellele, mis pole minu võimuses muuta. Ma ei saagi ideaali otsida, sest ma usun, et keegi pole ideaalne. Ma oleksin õnnetu inimene siis. Tahan öelda, et kui tunned ka pisiaasjadest rõõmu ja oskad neid hinnata, siis päriselt tuleb hinge mingi teatav rahu. Keskendun sellele, et saan kallistada ja hoida neid inimesi, keda kalliks pean ja et mind ümbritseb palju headust ja ilu. Ja selle loojaks saan olla ainult mina ise. Kui ma poleks rahul oma eluga, siis ma ei märkaks seda. Magaksin kõik ilusa maha, oodates "mingit" suur õnne, mis peaks justkui ise minu uksele koputama ja end pakkuma?! Ega vist ilmaasjata ei öelda, et igaüks on oma õnne sepp. Jah, nii ongi. Ma ei ole seda varem sellise nurga alt mõelnud, aga nii tõesti on. Õnn algab enda seest. Keegi teine ei saa sind sinu eest õnnelikuks teha, aga kui ta saab sinu õnne täiustada. Jah, täiustada, see on vist õige sõna siia:) Nagu Ranno minu õnne täiustanud on! . Juba viis pikka, aga ilusat aastat. Meie elu meile ikka raskusi ette loobib, aga tähtis ongi vist see, kas kaks inimest tahavad koos olla ja need koos ületada. Ja see soome-eesti elu ei tundugi nii keeruline kui mõelda palju me koos oleme saavutanud, ja kui ilusa lapse(d) me teinud oleme. Päeva lõpuks oleme head tööd teinud. Ja soovin meile ilusaid ja mõistmist-armastust-tegusaid aastaid veel palju palju!
 |
| Lemmik millegi pärast! |
Nüüd läks küll pikaks jutuke, aga hei, palju ma ikka siia satun kirjutama!
Igatahes, see siis oli kõik üks suur sissejuhatus sellele, kuidas ma armastan kevadet ja lilli ja oma elu! Et nii olen ma maalinud kaks aastat tagasi meie magamistoa seinale need lilled, ja elutuppa voltisin lilled ja just tuli meelde, et meile koridori ka ju maalisin õied. Lilli vist ei saa kunagi liiga palju olla?!
Nüüd jõuame magamistuppa tagasi- tundsin, et siia tahaks värskendust tuua, aga jälle midagi sellist, mida on lihtne ka tagasi muuta. Ja kuna ma siin olin juba paberilillede soonel, siis proovisin kasutada tavalist koopiapaberit. Mingid seisnud puhtad lehed, aga natuke kortsu läinud. Lõikasin parajad kroonlehed, kortsutasin täitsa korralikult läbi ja valmistasin pritspudelisse toonimiseks lilla vee.
 |
| Kes ei mäleta, milline seinamaaling enne välja nägi, siis siin on pilt. |
Uuh, mulle küll meeldib! Ja see ongi minu magamistuba ju, kellele see siis veel meeldima peaks kui neile kes siin magavad. Meeldib ka see, et saan igakell need lilled eemaldada ja kui vaja siis kasvõi teist tooni vorpida, hetkel jäin lemmiku lilla peale. Peas keerleb idee voodipeatsit ka natukene tuunida. Esiteks juba sellepärast, et umbes aasta aega tagasi lõi Stennu oma hambad sinna kunstnaha sisse ja nüüd seal ilutseb mõnus hambajälg. Jäljed kui aus olla. Eks see olegi pehme kunstnaha võlu.
Ühe asja saan jälle oma listist maha tõmmata :)
Kuidas Teie oma kodus värskenduskuuri läbi viite kui tuju tuleb ning pole mõistlik tapeeti seinast kakkuda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar