Poja majake.

Oi, te ei kujuta ette kui rõõmus ma olen. Kui rõõmsad me kõik oleme! Tundub, justkui ka minu üks unistus sai teoks. Alates sellest kui rasedusest teada sain, oli mu peas keerlemas mõte, et tahaks kunagi lapsele ühte mega ägedat voodit. Ja nüüd see sai teoks ju!
 Lapsel on kuldsete kätega vanaisa ja vahva vanaema, kes oma kaasat kõige selle tegemise juures aitas. Koos nad nokitsesid,  lihvisid ja tegid selle laheda asja teoks! Kõige vahvam on see, et nad tegid selle Stennule sünnipäevaks, kuigi esialgne plaan see polnud, siis mis meil selle vastu ikka saab olla.
 Meil on nüüd kodu mõnusat männilõhna täis! Appi see on imeline.
Vooditeoks võtsime tegelikult pikalt hoogu, kuna tahtsin läbi mõelda kuidas ja mida tahan. Kindel visioon oli küll, et tahakas majakest. Siiski pidin mõõdud natukene läbi ka mõtlema. Igatahes, see hetk kui Stennu oma toas magama hakkas, ütlesin Rannole, et kevadeks oleks vahva teda oma majja saada.
Nii rõõmus, et selle on vanaisa koos vanaemaga ise meisterdanud. Annab kohe asjale hinge.
Võte korra arvata, kes terve voodi kokkpaneku aja kõrval nagu töödejuhataja mulgatas ja ringi hüppas,

  Siin pildil ja ka järgnevatel on selgelt näha Stennu siirad emotsiooni. Esimesel pildil sai ta esimest korda oma jala majja tõsta :)

 Vanaema tahtis voodist pilti teha, aga see oli nii naljakas kui poja kaamera ette poseerima hüppas. Ta pole niimoodi varem teinud. kortsutas kulmu ja siis jättis poosi seniks kuni pilt tehtud oli, siis nagu robot võttis kohe teise poosi. Nii naljakas ;D

Ja kui vanavanemad olid juba koduteele asunud, siis tegime oma toimetusi edasi. Askeldasin vannitoas kui mõtlesin, et maru vaikseks jäi. Kui vaatama läksin siis avanes selline vaatepilt.

Voodi kiideti heaks ja rohkemgi veel- ta armastab oma majakest!

Suur suur aiäth teile, vanaema ja vanaisa!!! Te olete nii toredad!