Saan jälle korra arvuti taha istutud....mõtlesin ära kasutada hetke kui poja veel magab. Aga siin ma nüüd olen ja vahin ekraani. Enne oli peas kõiksugu head mõtted, mida kirjutada ja nüüd- tühjus. Vaatme, äkki saan ikka soone peale:)
Alustaksin siis sellest, et mõni päev tagasi oli meie armsal pojal sünnipäev. Väike perehärra sai juba kahe aastaseks! Ma ei suuda uskuda kui kiiresti aeg on läinud. Esimene aasta kusjuures ei kiirustanudki nii, nagu eeldada võiks. Aga peale Stennu aastaseks saamist hakkas aeg kiiremini minema ja ilmselt niimoodi see nüüd olema hakkabki. Katsun kõike seda nautida. Kuidas me terved päevad koos veedame mängides, raamatuid uurides, koos süüa tehes ja eks ikka jonni saatel ka toiminguid tehes. Katsun nautida kõiki neid pisiasju. Kuidas ta iga päev muutub aina arukamaks, kui ma näen tema uusi näoilmeid, kui ta üritab minu sõnu ja lauseid järgi öelda, kui ta pahandab nii armsasti, et hakkab oma pudikeeles kiiresti pudrutama, et see on naljakas või kui ta viisakusest naerab kaasa, aga ise vaatab samal ajal sulle otsa sellise ilmega, et " misssasja?!". Naudin seda, kui saame temaga vaikselt juba ka arukaid läbirääkimisi pidada ja siis on niinii uhke tunne kui ta kuulab/ mõistab mind. Üha enam käitub ta juba nagu väike inimene. Mitte et ta enne seda ei oleks olnud, aga siis oli teisiti. Ta oli minu väike beebi, väike olevus, kes on minust sõltuv ja vajab abi enamasti ju kõiges. Aga nüüd, nüüd ta toob mulle ise oma õueriided kui õue tahab minna. Ütleb nii armsasti "Õuiii" ja ulatab mulle oma saapakesed. Ja kui ta musi tahab ja ma seda kohe ei märka, siis tuleb minu ette, võtab kahe käega mu põskedest kinni ja teeb mulle musi. Appi, see on lihtsalt mega armas ju!
Väike väikemees:) Ta teab täpselt mida ta tahab, mida ta ei taha ja kuidas asjad tema arvates olla võiks. Ta on üks isepäine tegelane. Ta on minu väike viisakas abivalmis poja.
Näiteks eile juhtus meil poes üks ütlemata armas lugu, aga selleks peaksin ka natuke kaugemat tausta tutvustama, no nii umbes poole aasta tagust olukorda. Lugu oli siis nii, et poodi minnes jooksis Stennu mul kohe käe kõrvalt minema ja otsejoones puuvilja leti juurde, seal ju õunad kohe kõige alumisel riiulil. Haarati üks õun ja kohe hambad sisse. Üritasin mina ikka seletada, et niiviisi ei saa ja ei tohi, et ennem peab tädi leti taga selle ära kaaluma, siis me maksame selle eest ning lõpuks kui õun on pestud siis saab seda süüa. Mitte midagi. Ei kuidagi ei saanud, ei meelitades ega keelitades. Hambad löödi ikka sisse kas nutu või naeruga. Õnneks sattusid alati toredad poetädid (nad on vist kõik toredad) ja üks armas tädi oli isegi nõus õuna tagaruumis ära pesema ja ka kiirelt kaaluma. Siiski üritasin mina lapsele selgeks teha, et nii tegelikult ikka asju ei aeta. Oi seda pahandust ja kisa seal poes kui asjad tema meelt mööda ei läinud, Üritasin ikka tugevaks jääda,aga no sees oli ikka juba täiesti ahastus. Vinna siis seda rasket poekorvi ja ürita last ka kuidagi taltsutada, et ta esiteks ennast kuskile ära ei lööks oma visklemisega ja et kõik ikka terveks jääks. Pole ka eriti tore siis poes karjuva lapsega :) Niimoodi me siis käisime. Üritasin teinekord ka kodust õuna kaasa võtta ja mõnel korral see isegi toimis :)
Eile siis aga oli lugu selline, et poodi jõudes jooksis ta jälle sinna letini ja peale tulutut arbuusi tõstmist avastas ta, et siiski on lihtsam see õun haarata. Minu üllatuseks jooksis ta aga kohe kassa juurde, mis siis, et järjekorras seisid inimesed, ütles ta "aitäh" ja üritas õuna kassatädile anda. Ja niimoodi ta seal tänas ja kikivarvul ulatas õuna kuni järjekorras olev mees ütles, et võime temast ette minna :) Appi kui tänulik ma siis olin ning poja sai oma õuna ja muudkui veel tänas kassatädi. Olime juba uksest välja minemas kui poja ikka end ümber pööras viisakalt aitähhitades ja tadaatades :)
Et isegi kui alguses on raske, siis tegelikult kõik pingutused kannavad lõpuks vilja. Tuleb lihtsalt rahulikult endale kindlaks jäädes ikka targa näoga edasi seletada.
Iga ema ilmselt üritab kõiki neid hetki nautida ja oma mälestustesse talletada. Läbisegi rõõmus ja kurb on see, kui kiiresti nad kasvavad.
Igatahes, jõuame siis tagasi selleni, et Stennukesel oli sünnipäev ja kuigi mina planeerisin pereringis seda kodus tähistada, siis lõpuks kukkus ikka teistmoodi välja. Ega see pereringis pidamine ka mingi väikse rahvaga üritus poleks olnud, kuna umbes 20 inimest oleks pidanud me oma koju ära mahutama :) Pidasime siis juba sõpradega ka koos ning et lapsed saaksid mängida- mängumaal.
Muidugi oleks ma nautinud ka pikka planeerimist ja Stennu sünnipäevaks meisterdamist, aga eks ma saan seda veel palju teha. Mängumaade puhul on aga eriti hea see, et need on sellised kohad, mis on hea varuvariant- ei pea sa palju vaeva nägema, sest lastel on tegevus olemas ning enamus mängukohti näevad juba superkihvtid välja, et ise kaunistama hakkama ei pea. Mõned õhupallid kaasa, söök-jook ka. Kasutasin siiski mõne eelmise aasta sünnipäevapidustuste lauakaunistusi ning ühel õhtupoolikul meisterdasin väikse kaunistuse lisaks juurde. Paberist suured lilleõied. Oi neid oleks ma veel teinud kui muud toimetused peale poleks tulnud.
Aga kokkuvõtteks oli kõik super. Siinkohal tänan ka kõiki külalisi südamest! Aitäh, et tulite ja olemas olite! Stennu igatahes ei peatunud hetkekski mänguhoost.
Kahju on ainult sellest, et lastest ühispilti ei saanud...poleks ilmselt Stennut sinna mitte mingi väevõimuga meelitanud. Olin üllatunud isegi selle üle, et ta tordiküünla puhumisele oli nõus tulema :) Vabatahtlikult. Ilmselt see küünal oli põnevusttekitav, kuigi ta teab, et see on kuum kuum ja aina seda korrutas, siis uudsihimu on lapsel ikka suur. Aitas natuke puhuda ka, või tegi lihtsalt sellist nägu hihi.
Koogist räägin niipalju, et selle küpsetas minu emake, kaunistöö tegin ise ja pean tõdema, et pole see üldse nii kerge kui paistab hehe. Eriti kui jätad selle viimasele minutile (pool tundi enne minekut ning sa pole ennast veel riidessegi jõudnud panna). Nartsissid voolisin paar päeva enne oma käte vahel valmis ja see oli minu elu esimene sedasorti voolimine. Pole minus seda küpsetamisannet. Aga nüüd sai see ka ära tehtud. Saan oma nimekirja linnukese teha. Või siis... ikka pooliku linnukese vist...
Ma ei tea kas mainida, et minu kleit on ka minu enda käte all valminud. Kes sellest samast kangast juba minu õmblustöid näinud on, see saab kohe aru, et ka kleit minu kätetöö :)
Aitäh, pere ja sõbrad!
