Aastakene omas pesas.

Ma mäletan täpselt aasta tagust tänast päeva. Oli selline täiesti sügisene ilm- jahe ja sombune. Mäletan, sest sel päeval kolisime oma kodusse. Hakkasime pihta juba hommikul vara, kuid oma uues päris kodus saime tagumiku maha alles õhtul kui oli juba pimedavõitu. Kuigi meil oli üsna palju abilisi, võttis asjade autodesse laadimine meeletu aja ning veel rohkem aega nende mahalaadimine ja teisele korrusele tassimine. Mäletan, et peale asjade tuppa toimetamist läksime veel Tartusse diivani järele, kuna seda meil polnud, siis tahtsime ühe ropsuga ka selle osta ning ära tuua. Käru pole just igapäevane luksus kui oma autol konksu pole :D
Ja kui me siis kodu poole sõitma hakkasime, mõtles ilmataat et oleks tore terve käru vihma täis kallata :)
Nii et tegelikult meie esimene õhtu möödus soojaõhupuhuriga tutikat diivanit kuivatades. Siiski mäletan seda päeva mitte halva tooniga, vaid vastupidi. Ma olin nii elevil. Mõelda vaid, meie koduke, mida me saame hakata nüüd oma näo järgi voolima. Asjadele oma koha leidmine ühes elamises on alati minu jaoks põnev:) Samamoodi naudin ma ka kodutunde loomist. Kui varem polnud me ühes kohas eriti üle aasta peatunud, siis olin ma õnnelik ka selle üle, et lõpuks ometi ei pea me niipea kolima :)
Täna, aasta aega hiljem, on meie kodu täitsa meie nägu. Tõsi küll, remont ei ole veeel siiski päris lõpule omadega saanud, kuid iga asi omal ajal :)
Siin on palju meie pere mälestusi ning kõige tähtsam on just see, et Sten Riko on siin õnnelik. Pole tema suul suuremat naeratust, kui maalt või mujalt tuleme ja Stennu kodu uksest sisse saab.
Meie muidugi ka. See on ikkagi meie kodu. Jah, vahepeal tunnen puudust, et pered elavad kaugemal ja päris omi inimesi siin kohe ei ela, aga küll nad ka tekivad aja jooksul:)

 Vot, aastake täis remonti, naeru, nuttu, iga päev täis uusi põnevaid asju, mida Stennukene on meil ära õppinud ja rohkesti pissiloike igas nurgas :) Meie koduke