Antud postituses tahaksin ma sõna võtta ühel teemal, mis mind väga puudutab. Minu enda jaoks seondub selle teemaga ainult positiivne ja mõnevõrra ilus mõte, kuid on inimesi kes seda täiesti loomulikku võiks öelda, et isegi elementaarset tegevust rikkuda üritavad. Elementaarset sellepärast, et sellest sõltubki ühe väikse tegelase elu ning isegi tema tulevik.
Jah, ma räägin rinnaga toitmisest!
Ma saan mõnikord nii pahaseks (loe: lähen närvi) mis loll kemplemine selle ümber käib. Esiteks räägime siis avalikus kohast rinnaga toitmisest. Ongi täiesti olemas selline kamp inimesi, kes ütlevad, et see on NII rõve; miks nemad sellist asja "kannatama" peavad, nad peksavad kandu vihaselt vastu maad ja võitlevad selle vastu nagu see oleks katk. Ausalt juba praegu seda kirjutades hakkavad mu käed värisema ja ma tunnen kuidas miski mu sees leebelt öeldes keema läheb. Issand jumal tõesti...
Mina isiklikult pole elu sees näinud sellist pilti ei söögikohas ega ka bussijaamas, kus üks ema oma kaadervärgi julmalt välja tõmbab ja sellega siis kõikide sealolevate inimeste nina all rõõmsalt ringi lehvitab. Küll aga olen näinud emasid, kes teevad seda ilusasti, diskreetselt, kasvõi salli all, häirimata otseselt ju mitte ühtegi inimest. Ja ma tean, et isegi kui sul imetades midagi ees varjamas pole, siis mitte keegi tegelikult su rindu täies ulatuses näe. Heal juhul jääb paistam vaid nahk, mis on meil ju niikuinii igal poolt üle terve keha. Siiski on sellest milelgi pärast niivõrd suur probleem tehtud.
Küll aga ei saa ma siinkohal siis aru, miks on see normaalne, kuidas üks teine naine käib ringi, dekoltee nabani ulatumas ja kujutlusvõimele ruumi pole jäetud. Ehk siis seal on juba isegi rohkem näha. Miks see siis probleem pole...? Või hoopis üks mehehakatis, kes peatub oma teel otse suure kortermaja nurga peal ning sealsamas oma põiehäda tühjendab. Sealjuures kindlasti oli kuskil silmapiiril pealtnägijaid.
Võta siis näpust.... Küll on kindlasti ka needsamad inimesed varmad kisama, kui vastik on vaadata, kuidas keegi kuskil oma lapsele süüa annab....tissit.
Tõesti, vaevalt, et teil on juhtunud, et imetav ema on teile oma rinna keset restorani prae sisse virutanud või piima näkku pritsinud. Ikkagi on sellest nii suur ühiskondlik probleem tekkinud. Sest üks väike väeti tegelane tahab ka süüa ja ta ei vali selleks aega ega kohta. Ma siiralt usun, et sellist asja ei tohiks häbeneda ega vastikuks pidada. Ma tahaks lihtsalt teda, kas see väike beebi peab siis nälga jääma või?
Ühiskonnal on ruumi ikka väga palju areneda.
Siit aga liigume edasi rinnaga toitmise teisele teemale.
Minu lapsuke sai rinda 1 aasta ja 3 kuud. Ja see oli ausalt parim, mida ma oma lapse heaks teha sain. Ma lasin tal rinda võtta seni kuni ta seda ise soovis. Ja ta soovis seda just täpselt nii kaua kui tal vaja oli.
Ühel hetkel toimus tal väike arenguhüpe ning üleöö hakkas ta oma nn piimakordi ära jätma. Esimesena lõunase rinnatamise. Ma alguses mõtlesin, et küllap oli see lihtsalt päevast tingitud. Siis aga ei tahtnud ta ka enam järgmisel päeval ega ka õhtul. Lõpuks ei tahtnud ta enam ka öösiti süüa. See kõik toimus nii kiiresti ja valutult. Siiski olin ma natukene kurb. Minu beebi pole enam rinnabeebi. Küllap teab iga emme, kui armas on vaadata, kuidas su laps rinnal on. Oma väikse armsa käekesega toetas ta hellalt rinnale ja aega ajalt tegi ta silmad lahti, peatas söömise ning vaatas sügavalt silma, siis lasi rinna lahti ja naeratas mesimagusalt. Oeh :) see oli lihtsalt nii armas.
Hiljuti juhtusin just lugema ühe naise kirjutist, kuidas tema jaoks imetamine polnud üldse ilus kogemus. Ma ei oskanud ennast eriti tema olukorda panna, sest minu jaoks oli see imeline kogemus ja aeg. Tõsiselt!
Jah, teisel päeval pärast Stennu sündi tekkis meeletu piimapais ja see valu oli jube, aga ma sain kiiret abi kapsalehtedest, mis pidi rinnale panema peale imetamist. Ja see toimis nii kiiresti!
Ning alguses kui poja oli 2-3 kuune, tegi ta aegajalt tissistreiki. Ja siis oli imetamine veidi keerulisem. Aga ma ei andnud alla ja ma proovisin siis igasuguseid erinevaid tehnikaid ja olin ausalt valmis pea alaspidi talle ka rinda andma, kui ta siis kõhu täis saaks :) Õnneks aitas imetamise ajal võimlemispallil vaikselt hüpitamine/kiigutamine ning ühe ta lemmikmänguasjaga tähelepanu hajutamine. Ja isegi see väike tagasilangus ei muutnud seda kogemust minu jaoks jubedaks. Ma teadsin enda sees, et saame sellest üle ja usaldasin ennast. Kui ma poleks ise selle olukorraga hakkama saanud ja poja oleks rinnast kategooriliselt keeldunud, siis enne rinna andmise lõpetamist oleksin ma KINDLASTI imetamisnõustaja poole pöördunud. Laps peab saama rinnapiima.
Peale seda kui Sten Riko nüüd lõpetas rinnatamise, toibusin ma ise sellest ikka tükk aega ja kui aus olla siis siiamaani. Juhtus see ju alles hiljuti. Lisaks oli alguses vana harjumus tugevalt sees. Kui panin teda lõunaunne, hakkasin automaatselt särki nihutama, enne kui mulle kohale jõudis. Ja iga kord tundsin ma väikest kurbusenooti. Hei, isegi Ranno ütles, et natukene nukker on.
Viimasel ajal on silma hakanud ernevad artiklid ja sõnavõtud seoses rinnapiima saamisest. Ja ma üllatun iga korraga üha uuesti kuigi peaks juba harjunud olema.
Kahju, et igasugu tühja loba võetakse ka tõepähe. Müüdid ja valearusaamad. Vajaduses info järgi minnakse seda otsima erinevatesse foorumitesse, kus paljud ennast ainuteadjaks peavad. Jah, sealt võib abi saada, kuid usun, et mitte ühelgi naisel ei kulge rinnaga toitmine ühtemoodi. Kahjuks aga on negatiivsusel jõud. Samamoodi levivad valearusaamad ja asetavad ennast tõe kohale. Ja paraku tundub et, negatiivsest räägitakse kõvemini ning lõpuks tundub nagu olekski kõik halb ja kole.
Kahjuks on isegi paljudel arstidel veel arusaam, justkui rinnaga toitmine oleks kurjast ja lapsele kahjulik. Isegi, kui Sten Rikol kasvas kaal alati ilusti, ta kõht oli täis, toitained kätte saadud ja lisatoidugagi probleeme polnud, sain ma aegajalt märkusi, et misasja kas tõesti laps on veel rinnal ka, aeg oleks ta sealt juba võõrutada jne jne. Ja see oli juba siis kui poja oli alles 5 kuune!! Üsna kurb tunne oli, et isegi tänapäeval ei leia kõikide arstide näol tuge. Aga mul on hea meel, et toimisin nii nagu nägin, et mu lapsele parem on. Lasin need halvad märkused kõrvust mööda, sest mitte midagi pole ju valesti?! Laps sai kõik mida tal oli vaja.Ta on tubli ja tugev poiss. Just tema näitas mulle õige tee kätte.
Kindlasti ajab see teema mind ka veel tulevikus keema ja ma olen üsna kindel, et kõik mis mul hinge peal veel oli, ei saanud siia kirja pandud. Ilmselt oleks siis üsna keeruline ja segane jutt saanud.
Kallid emmed, tahaksin selle jutuga öelda, et usaldage ennast ning märgake seda, mida teie beebi teile öelda tahab. Kui aga ise hätta jääte, siis ärge häbenege asjatundja abi paluda. Meil tänapäeval on olemas igasugu imetamisnõustajad, kes on lahkesti nõus oma abi jagama.Ja imetamisnõustajat saab isegi koju kutsuda. Nii olete oma mugavustsoonis beebiga täpselt nii nagu iga päev ja asjatundja näeb teid teie tavapärases keskkonnas loomulikult.
Ärge otsige abi tähtsate asjade puhul internetist. Ükski foorumis kommenteerija ega ka isegi teie naabrinaine ei tunne teie last nii nagu teie, oma beebi kõige lähedasem inimene.
Kui vaja siis uurige erinevaid proffesionaalseid arvamusi, sest jah, nagu ütlesin, siis kõik arstid ka ei jaga head arvamust. Aga ärge lööge käega! Usaldage ennast! Oma lapsele olete te kõige parem emme maailmas!
Lõpetuseks mõned pildid, pole küll otseselt otse sündmuskohalt (imetamisest) aga siiski tahtsin neid siia panna, mis siis et ma mõnel olen nagu metsaline :D
