Ma ei oska siia pealkirja panna!

Kui ma viimati oma blogi avasin ja siia juttu kirjutasin, siis ei osanud ma aimatagi, et jälle nii pikk paus tekib. Põhjuseid on ilmselt mitu, aga ega ma tegelikult ei tahagi neid siia kirja panna.... ei, midagi pole juhtunud, aga lihtsalt tunnen, et ma olen blogimise koha pealt veidi laisk?!  Seda ma aga ütlen, et ma olen ka Meister vabanduste leidmises. Noh, kui jutt juba siia siiski läks, siis ikka kirjutan veidi lahti kah :) Miks ma pole ammu kirjutanud, kuigi sain nii palju kirju/küsimusi, et mis toimub, miks on vaikus. Osalt on vastus seal, et kiire oli. Laps kasvab nii mis mühinal ja koos temaga ka vajadus tähelepanu järele (mitte, et ta seda vähe saaks). Nagu ma olen juba ka ennist rääkinud, siis teen temaga kõike koos ja enamasti saan oma toimetused kõik tema kõrvalt tehtud. Siiski kui tahaksin kirjutada, oleks raske oma mõtted trükitud saada kui keegi sind turnipuuna kasutab.
Kui pereisa on kodus, siis ei jätku ka aega arvuti taga istumiseks ning paraku telefoniga blogimine on vist ka mingi hullem ettevõtmine.
  Teiseks (või juba kolmandaks?) on see, et kui ma oma pooleks murnudnud arvuti avan ja Sten Riko seda näeb siis tal lähevad silmad ka põlema ja ta hakkab kisama ning teeb kõike selleks, et seda arvutit kätte saada :D Miks on arvuti pooleks? Vastus peitubki eelmises lauses :)
Ja miks ma ei osta uut arvutit? Kust mina tean, võib olla on mul kiiks, et asjast tuleb võtta veel viimastki. Ehk siis täitsa selle hetkeni kuni ta enam üldse pilti ette ei võta.  Ja eks see raha uue arvuti eest tuleb siis ka välja käia.
Tegelikult oligi vahepeal nii palju tegemist, et lihtsalt polnudki mahti kirjutada.

Aga käed on mul ka vahepeal üsna usinasti töös olnud. Seda küll enamasti paberitöös ja neid töid näitab teile ka kindlasti, kuid praegu arvan, et on paslik siinkohal kiire ülevaade ka varasematest töödest teha.

Selleks korraks kõik, sest nagu ikka kui satud just hea soone peale, siis ärkab laps :)