Mõmmikombe

Kui Sten Riko veel sündinud polnud, siis jõudsin masina taga ikka istuda küllalt. Nii et kevadel sai ette võetud tõsine töö- õmmelda oma pojale sügissoe kombekas. Lõige on Ottobrest.
Kuna siis ma eriti neist suurustest ja sellest kui kiiresti ta antud riideesest välja kasvab ei teadnus, siis paraku jäi see kombe talle kehast juba lühikeseks. Poja kasvab mühinal:)
Siiski sai ta seda kanda küll. Ja ilmselt juba praguste ilmadega oleks see isegi natuke õhukeseks jäänud.

Ja nagu ikka siis midagi õmmeldes juhtub alati ka mingi väike äpardus (vähemalt minu tegemiste puhul). Ülemisel pildil on natuke näha, et masin hakkas streikima, sedapuhku otsustas nõel otsast nüriks minna ning rikkus minu voodrimaterjali. Valasin paar pisarat, sest mõtlesin juba, et ongi minu töö aia taha jooksnud. Hehe, ei olnudki! Tuhlasin natuke materjalides ja leidsin sellise puuvillase paela:) läks käsitsipistetega sinna rikutud koha peale. 

 Põnnike siin nagu väike jääkaru :)

Vot selline ta siis saigi. Käed juba sügelevad, et pojale veel ja veel igasugu asju õmmelda!!

Isadepäev ja poja minisünkar

Eile oli ilus päev. Tähtistasime korraga nii isadepäeva kui ka poja poole aasta täitumist. Küpsetasin selle puhul ka tordi.

 Oma jutuga tahaksin ka kingituseni jõuda. Kingitus pereisale, mida planeerisin ausalt öeldes juba kuid. Teadsin vist juba juuli lõpus mida talle selleks puhuks teha tahan. Ma võtan asja vist üsna tõsiselt kui asi puudutab kallist inimest:) Mõni võib mind hulluks nimetada, aga soovin alati oma inimestele teha kingitust, mis puudutab südant ja hinge ning selle tegemise käigus peab alati iga kui viimane detail olema paigas. Ma ei saa enne rahulikku undki kui mõte poolik on.
 Igatahes hakkasingi seda ideed teostama ammu ja mategin seda elevusega:) Ootasin salamisi isadepäeva pikka aega, et saaks kingituse üle anda.  Peaaegu oleks isegi vahele jäänud, kuid õnneks jäi asi ikka kuni 8. novembri hommikuni  saladuseks:)

Mõned näited meie kullaterast. Pildistamisel kasutasin palju sildikesi. Lihtne ja kiire lahendus pildile särtsu juurde lisamiseks. Vaja kõigest pappi, markerit ja kääre ning valmis nad ongi.

Käisime perega ka pildistamas, sel puhul said härrad endale samasugused kikilipsud, mis valmisid ikka minu  enda käte vahel.

Lõpetuseks kahekihiline kook, millele ma nimetust ei oska anda, see on üks kookide mix vist:) Alumine põhi kakaoga ja üealmine juubelitordi põhi. Vahele läks vahukoor ja kohupiim sidruni mahlaga ning hapud vaarikad, mis andsid mõnusat mahlasust ja tasakaalustasid seda kogu magusat värki. Peale aga tegin (loe:üritasin) vahustatud ganachet. See on põhimõtteliselt vahustatud šokolaad.  Mis siis, et tulemus polnud 100% mis pidi tuli see kook mahlane ja maitsev.