Elame ja toimetame siin igapäevaselt samu asju. Pole halb, aga samas ei saa ka öelda, et nüüd just päris ideaalne kõik oleks. Igatsen oma meest ning katsun kuidagi toimetustega mõtteid eemale saada. Ja nagu ikka, siis neid tegemisi ikka jagub.
Tunnen üldse viimasel ajal, et olen rahus. Üleüldises mõttes. Mu suurim viga on, et olen üsna kärsitu ja selline noo.... mõnes mõttes lähen kergesti närrrvvvi (mitte koguaeg, aga on mingid kindlad klikid. Üldse, kui ma närvi ei lähe siis ma olen vana rahu ise ja pigem teen nalja :D) ja ma kipun alati mõtteuid asju südamesse võtma. Hinge. Ja siis ma ei suuda sellest lahti lasta. . Ja siis on nagu nõiaring... hakkan ka teistes asjades närviliseks/hellaks/väga enda elemendist välja minema-muutuma ja lõpuks mõjutab see juba paljusid asju minu elus. Siis on raskem igapäevast elu tasakaalustada ja rahu leida. Ühesõnaga lasen enda üle võimust saada tundel, mis tegelikult on mu peas kinni ehk?! Tundub, nagu ma ei ole enda jaoks kõike seda päris selgeks mõelnud, aga minuga ongi tavaliselt nii- ma saan enda sees kõigest aru, aga ma ei oska seda seletada.
Ma ei taha küll ära sõnuda, kuid praegu olen jälle suutnud nii palju endaga tööd teha, et end mitte mõjutada lasta. Samamoodi nagu negatiivsete inimestega. Alles nüüd (suureks saanuna hehe :D ) täiskasvanuna olen mõningaid asju negatiivsete inimeste kohta õppinud- et ma ei pea neid enda ellu laskma ja ma ei pea nendega suhtlema, sest kui ma ikka tunnen, et see paneb mind alati ennast halvasti tundma siis see pole seda väärt. Nii ongi. Mulle pole vaja inimesi, kellel on kõige kohta ainult halba öelda ja kes näeb teiste silmas pindu kui enda silmas palkigi tähele ei pane. See pole sõprus, kui inimesed ei suhtle sinuga siirast soovist sinuga jagada, rääkida, rõõmustada, kaasa elada ja mis kõik veel. Sõbrad ei pane sind ennast halvasti tundma lihtsalt sellepärast, et nad ei kannata kui sul hästi läheb. Aga see selleks... Mul pole teab mis palju sõpru, kuid need kes minu elus on, on mulle väga tähtsad ja kui me ei suhtle tihti, siis nad on mul alati südames. Ma mõtlen neile tihti ja süda naeratab kui seda teen. Ja seda öelnuna, tõden et jah, mu elus pole ruumi neile, kes ehk meelega tahavad, et mul süda hoopis kurvastaks.
Siinkohal, aitäh Teile armsad inimesed, kes Te minu elus olete! Te tunnete ennast kindlasti ära ja saadan siinkohal Teile kallid!
Teise teemaga edasi minnes, kas keegi oskab ehk vastata miks on nii, et kui parasjagu kirjutada ei saa, siis on miljon juttu peas valmis ja saaks kohe mitu juttu valmis :) Ja kui arvuti ette saad, siis kõik on meelest läinud. Kas ma olen ainus :)? Lisaks pole ma igapäev selline jutukas ja avatud. Mõnel päeval on mul raskusi korraliku liitlause seadmisegagi ja kui ma ametlikke asju ajan, siis kirjutan tavaliselt endale jutu üles. Arstile helistades samamoodi :D Üleüldse meeldib mulle asju pigem kirjutada. Mäletan kui kunagi blogima hakkasin, siis kirjutasin alati kõigepealt pastakaga paberile. Saladuskatte all öeldes, siis teen seda vahest siiamaani. Kas ma olen ainuke??
Enamasti olen ma vist siiski õhtuinimene. Iga õhtu kui Pisikest tudile panen ja ta mul rinnal on, siis minu mõtted on kõik nii lahti. Kusjuures see rinnatamisaeg on üldse mingi selline maagiline minu jaoks. Sel ajal ma mõtlen tihti igasugu asjade peale ja analüüsin kõike ja ma muutun tänulikuks. Jajaa, ma tean, et üsna tihti ma siin jälle selle tänulikkuse juraga, aga minu arust on see suur asi. Tänulik olla, see on minu jaoks nagu ma ei tea....see on minu jaoks täiesti normaalne mmmm, tunne, sest miski pole iseenesestmõistetav. Näiteks ma tõesti olen (universumile??)* tänulik, et ma kohtasin kunagi ammu ammu Rannot ja, et meie teed viisid meid ühel hetkel küll lahku ja siis aastaid hiljem ühel päeval täiesti ootamatult me teed ristusid jälle. Ja ma saan tunda imelisi tundeid (no eks neid nõmedaid ka -lahusoleks kui ta tööl on ja no tülitsemine ei meeldi mulle ka üldsegiiii aga neid asju tuleb ikka ette). Olen tänulik, et mulle on saanud osaks see õnn olla emaks neile kahele imearmsale põnnile.Kui ma veel sügavamaks läheks, siis ma kindlasti lisaks, et ma olen tänulik, et ma näen. Et näen nende kasvamist ja kõiki neid pisikesi üliliigutavaid hetki-keegi naeratab, kellelgi hakkab pisar südamliku multika peale jookma... kõik need hetked liigutavad mind tõesti südamepõhjani. Selline ma olengi- tänulik emotsionaalne inimhing. Ja kui kevad tuleb siis need tunded kõik võimenduvad.
Noo...tulles nüüd tagasi õhtuinimese jutu juurde, siis kõik head ideed sünnivad ka niimoodi, vaikselt, õhtuti. Või siis päris öösel. Vahepeal ärkan unenäost üles lihtsalt sellepärast, et mingi suure probleemi lahendus koitis.
Lõpetan täna õhtul selle kirjutise avaldusega, et ma võin käsi südamel öelda, et ma olen keeruline ja tõesti veider inimene. Mulle on öeldud, et ma pole veider, aga siis ma tunnen ennast natuke petisena :D Mõtlen, et äkki ta nüüd ükskord avastab, et ma ikka olen veider ja see on tema jaoks liig :D LOL (Kunagi ma mõtlesin, et see lühend on täiesti ajuvaba, aga just hiljuti ma mega lambist hakkasin seda kasutama sest see tundub nüüd nunnu). Seega, mulle pole probleem enda üle nalja teha ja enda puudused kõik nalja taha peita. Olen ikka mõelnud, et jumal tänatud, et Ranno teab milline ma olen ja ega ta ise targem pole. Seega paras paar nagu öeldakse.
Ma tahtsin täna tegelikult hoopis millestki muud kirjutada, aga vaat siis milleni hoopis välja jõudsin:) Seega suvistest seiklustest pajatan mõni teine kord.
*Universumile sellepärast, et keda veel siis nende asjade eest tänada? Jõuluvana? Saatust tänades kõlab see jällegi nii...klišeelikult, hehe.
