Suvi on tasapisi sammud sügisesse seadnud ja ega polegi muud kui, et Stennu on nüüd ka jälle peale peaaegu nelja kuud suvepuhkust jälle vaikselt lasteaia lainel. Kuigi jah, septembris käis ta seal nädal aega ja oktoober pole veel omadega kuskile jõdnud, nii et sel kuul on ka lausa mõned päeva aias saanud käia. Sel aastal on uued õpetajad ja rühmas on ka mõned uued näod juures. Tegeleme sel aastal sellega, et sel aastal tuleks natukene rohkem püsivust ja distsipliini juurde:)
Et jää sulama panna, siis tutvustan teile oma maasturit. Hehe, vabandust, vankrit. Ja mitte minu vaid ikka piiga vankrit. No vankriga oli küll lugu selline, et teadsin, et seekord siia kodukohta on ikka nelja suure rattaga vankrit tarvis. Kuna poja ajal olid ees pisemad ja keerlevad rattad, siis siin saime aru, et aiamaal sellega kaugele ei jõua või kui jõaub siis ainult omadega kummuli. Lisaks oli ka talvel paksema sulalörstiga natuke nadi komberdada- isegi lukustatud väiksed esirattad tahtsid millegipärast koguaeg risti kakkuda ennast. Igatahes, saime siis ühe sobiva isendi üsna soodsa hinnaga ka. Mis ma ikka siia maale uut päris korralikku soetama hakkan (oli mu mõte toona). Ja no eks oli õigus ka, selles, et aias käies oli vaja jälle tihti katteid pesta, sest üks beebivalvur hüppas otse liivakastist või mudasest mülkast iga beebi piiksu peale vankri juurde kontrollima ja jättis sinna õige tihti oma jäljed :) Põuaperiood jättis samuti oma jälgi ja siis see katte pesemine jättis jällegi katte kraadi võrra heledamaks.
Eks oli mul ka rrrrommmanntiliiine idee see kogu kompott jälle ilusaks tuunida. Aga no olgem ausa- võib olla kunagi ma isegi oleks selega hakkama saanud. Kunagi, kui mul ei olnud kahte maru armsat aga kahtalaselt nõudlikke (hehe, nali) lapsukest. Aga kes teab, võibolla poleks ka sellest siis tolku saanud, sest kõik projektid kukuvad ideaalist liigagi kaugel välja. Ideaali all mõtlen ma seda, kui ma ise asjaga ikka rahule ka jään.
Kuna kõikse suurem tuuimine jäi ära ja ma ei hakka seda ilmselt enam ka ette võtma siis otsustasin, et tuleb lihtsalt natuke ilu juurde anda. Selleks puhuks tellisin Hiina avarustest mõned peale triigitavad tikandid. Ammuilma olid nad kohal, aga minul vist puudus suurem motsivatsioon seda tööd ette võtta. Seda kuni eilseni. Käisime lastega lõuna ajal pikemal jalutustiirul ja isegi raamatukogus ning tagasi jõudes magas piiga ikka veel nii õndsat und, et ei tihkanud teda sealt küll üles äratada. Tõstsin ta koos vankrikorviga tuppa. Kui ma siis toimetades seda vankrikorvi seal koridoris aina silmasin ja silmasin kuniks taipasin, et no nii õnnetu on see korv ikka. Samal õhtul panin tikandi paika :)
No igatahes eellugu on nüüd pajatatud- aeg piltideks. Juhuuu mu lemmikkoht :)
Kui nüüd ühe tõestisündinud naljaga lõpetada, siis täna lõunal lastega õue minnes nägime ühte teist titeemmet koos oma lastega. Kaugelt juba kissitas silmi pikalt ja lähemale jõudes tahtis juba täitsa tõsiselt küsida, et mis kas mul linnukaka on vankri peal. No mis sa teed, kui inimesel polnud prille kaasas :D
