No aidake no otsustusvõimetuid...

Jõudsin just tagasi tund aega kestnud arstilkäigust ja ma tunnen, et olen sellest käigust vaimselt väsinud. Tavaprotseduurid ja vaktsineerimised, aga väsinud ja nutva lapsega pole see just kõige toredam, seda enam, et pereõde on suvepuhkusel ja perearst, kes muidu meiega harjunud pole, peab kõike nüüd üksi tegema.

Jõudsime koju kus ma oma nunnu maha rahustasin ning tudile sättisin. Stennu on oma tädiga õues müttamas seega panin mina vee keema, et nautida üks kohv ning ise kuidagi jälle rahu leida. 

 Istusin ja vaatasin, et tegelikult võiks seda vaikselt ja vaba hetke kuidagi ära kasutada. Mul on üks vana projekt, mis on sootuks soiku jäänud puht selle tõttu,  et olen otsustusvõimetu inimene ja tuleb välja, et härra on samamoodi hehe. Näeks te meie pikki arutelusid teemal, mis värvi tuleb meie uus voodipeats :D Kas ruudukestena, kas nööpidega, kas täiesti valge või hoopis lilla?! Appi appi noh :D

 Lugu sai alguse sellest, kui mõned kuud tagasi mõlgutasime mõtteid, et võiks uue voosipeatsi teha. See, mille eelmisena tegime, oli juba natuke oma elu ära elanud, kuna Stennu kunagi aastasena sinna oma hambad sisse lõi ja mul ükskord kohvitass käest otse valge naha peale lendas (Kunstnahk muide, seepärast jäid ka need hambajäljed sinna hästi sisse ja muud kriimud kraapsud samuti). Ühesõnaga, paar kuud tagasi kakkusime ühel toredal õhtupoolikul polsterduse lahti ning Ranno lisas ühe laua kõrguseks juurde. Ja arvake ära, mis sellel toredal õhtul veel juhtus? Elekter, elekter läks ära:D Terveks õhtuks. Kuna oli märtsi lõpp siis läks õues veel üsna kiiresti pimedaks ka. Nii meil see õhtu siis kulges- kottpimedas koos paarinädalase beebi ja krutskeid täis Stennuga. Vahtisime nagu kuutõbised köögiaknast välja ning käisime  poja toast patareidega tulukesi ja muid  vilkuvaid valgusega mänguasju otsides. 

 Voodi jäigi poolikuks ja on seda tänase päevani. Kui elekter poleks sel õhtul lahkunud, oleks lihtne- peats oleks tulnud sametine tumelilla. Aga kuna läks nii  nagu läks ja avastasime mõlemad, et see tumelilla polegi just super variant, (tegi toa kohe palju hämaramaks nii, et see tumelilla lendas kohe variantidest välja. Sellest samast kangast valmivad nüüd-kunagi-varsti hoopis uued diivanipadjad) et ehk peaks veel teisi variante kaaluma. Nii me polegi suutnud tänaseni ühte kindlat asja välja valida...Oh neid pikki ja  juba koomiliseks muutunud arutelusid. 

No avaldage palun teie ka arvamust! Mis oleks ilusam? Mis sobiks paremini? 

 Asi pole üldse selles, et üks või teine variant ei meeldi või midagi viga oleks. Praegu on küsimus sellest mis meeldib rohkem! Sest meile väga meeldib selline lihtna ja valge ja avar , aga meile meeldib ka särtsakas ja värvid ja midagi hoopis teistsugust kui tavaline ja lihtne. Nii, et täiesti sisemine konflikt !

Mida teha, mida teha...

varinat 1

variant 2

Selline oli meile enne- tavaline lihtne valge

Nii, tunne ongi kohe palju parem:) Naeratus juba näol, kohvi joodud ja rahu olen ka jälle üles leidnud. Ehk peale seda postiust saan ka valgustatud ja tean, mis tooniga magamistoas jätkata:)

Natuke siit ja natuke sealt ehk üritan aega tasa teha

Ma pean tunnistama, et olen tundnud süümekaid, et pole siia jälle väga tihti jõudnud. Suvi müttab juba suure hooga ja seega on ka rohkem õueskäimisi- jalutuskäigud, pojaga mänguplatsil, maal, aiamaal, igal pool.  Kui mul on olnud natuke vaba aega siis ma tõesti olen valinud variandi kus ma saan lihtsalt rahulikult lakke vahtida, ilma et peaks millegagi tegelema.
 Lisaks olen viimasel ajal natuke stressis ka olnud. Ma vist pole elus seda sõna enda puhul kasutanud, aga nüüd ma teen seda. Stressiallikas on minu enda kodu. Minu armas ja ilus koduke, mis ei taha kuidagi korras püsida! Tee mis tahad.  Mõistan, et siin on oma süü just minu hobil- mul on miljon masinat ja mustmiljon kangast ning lisaks kõik see paberimaailma majandus jne jne. Ühesõnaga, kui külalised seda kõike ei näe, siis see on sellepärast, et olen suutnud need hiiglamad kuhjad kõik kuskile ära peita, aga seda lihtsalt meie koduasjade arvelt. Riidekapid on kõik pungil ja iga millimeeter mis kuskile vabaks saanud on,  on vaja ära täita. Seega ei püsi kodu korras ükskõik kui palju ma ka ei sätiks ja ei koristaks, sest asjadel pole oma kohta.Varem see mind nii väga ei häirinud ja ma ei teagi mis hetkel see niiviisi kipitama hakkas, et praeguseks ma võin nutma ka puhkeda kui õhtul asju kokku kraamides midagi kuskile ei mahu või pean ajurakke kulutama kuidas oleks nüüd õige asju paigutada, et need silma ei riivaks.Kõige selle juures ei ole ma viimasel ajal nautinud töötamist, sest ilmselget ühe kolmeaastase ja ühe kolme kuuse kõrvalt ei ole võimalik ühe jutiga midagi valmis saada ning see tähendab, et pean vahepeal  kiiruga asjad jälle kokku panema, mis tähendab omakorda jälle seda, et uuesti tegema hakates pean need jällegi lahti pakkima ja ühesõnaga... see viib kogu inspiratsiooni ära :D Ma ei süüdista ausalt lapsi, ma üldiselt lihtsalt  ei hakkagi siis midagi tegema ;D (Praegu kirjutades ei tundu enam asi nii jube midagi, ja tegelikult eks olen ikka oma käsitöökapi kallal kakkumas käinud küll).No sellele teemale siin nüüd punkti pannes ma iga päev olen mõelnud, kuidas ma saaksin korda majja luua. Ja eks ma varsti ka sellest lähemalt räägin kui aeg küps, aga võin öelda, et kirbukal ma oma asju maha ei müü :)

Vahepeal jõudis mu väike varesepoeg saada kolme aastaseks. Iga ema võib minuga samastuda kui ütlen, et laste suuremaks saamine on selline magushapu. Ühelt poolt oled nii õnnelik, et su pisike niimoodi kasvab ja aina õpib uusi asju ja lihtsalt sirgub suremaks, aga teisalt mõtled pisar silmanurgas, et kuidas see nii kiiresti küll juhtub, Tahaks selle lihstalt enda sisse hingata, kõik need mälestused endasse talletada. Ei jäägi muud üle kui kõvasti oma lapsukesi kallistada (võimalikult tihti) ja neile korrutada kui kallid nad mulle on. Ma võin oma aega surnuks lüüa küll  neid pikalt jälgides ja isegi igav ei hakka. Mõne aja pärast lihtsalt avastan, et nägu on ka kohe naerul :)

 Stennu sünnipeäv saabus üldse sel aastal suure rutuga. Kui märtsis beebi sündis, siis see neelas kogu aja. Kõik muud hetked tahtsin pojale pühenduda ja kui ma talvel mõtlesin, et sel aastal hakkan varakult planeerima, siis järsku oli juba aprill käes ning minu varajane valmistumine oli jällegi aia taha läinud:) Siiski ei jäänud pidupäev tähistamata, sest midagi peas ikka koitis- tuli need mõtted koondada ja mingi kindel kava paika seada.

 Eelneval õhtul valmistasime härraga veel pildistamise tarbeks sellise photoboothigi kuhu sai oma pea pista ning pildi klõpsida. Nagu ikka on lastepidudel ikka palju sagimist ja kuigi ma igal aastal jõuan korraks mõelda "ei enam" siis siin ma ikka olin ning tegelikult  võis lõppkokkuvõtteks rahule jääda küll.

Selle pildistamisnurga jätsime peale sünnipäeva noortekeskusesse kus me pidu ka pidasime. Et oleks tast rõõmu ja lusti ka teistele. Hiljuti just toimus meil siin kodukohas perepäev ja nii tore oli näha ka meie meisterdatud nurgakest üritusel. 

 Sel aastal tahtsin üles seada  meisterdamislaua ka. Üllatuslikult meisterdasid nii nooremad kui vanemad :)

Lisaks oli vahepeal emadepäev. Sain oma esimesel emadepäeva konsterdil käia ja see oli ütlemata tore. Süda läks nii härdaks kui nägin enda pisikest suurt poissi tantsimas laval. 

 Vot, olla ema on ikka midagi uskumatut. Seda tunnet ilmselt ei saagi millegagi võrrelda. See pole koguaeg lillepidu ning aegajalt tunned, et ei oska ja oled läbikukkunud, aga see on siiski midagi mida ei vahetaks enam millegi vastu.

Üks minisünnipäev oli ka just. Meie pesamuna sai juba kolme kuuseks. Enam  pole vist mõtet heietada ka, sest me teame juba ilmselt kõik, et see aeg kipub lendama.
 Veetsin just pool tundi vanu pilte vaadates. Nii Stennust kui ta oli mõne kuune ja ka piiga pilte. Jube hea, et tänapäeval on võimalik seda teha telefonist:) Vedeled voodis ja meenutad aegu. Igatahes, vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et tegelikult on selline tunne nagu need armsad oleks mul juba terve igavik. Ei meenugi nii hästi mis ma siis tegin kui mul lapsi polnud.

Piigale hullult meeldib jutustada. Ta on selline vahva naerupall- nagu Stennu beebina:) Need pisikesed varbad! Kui need teki alt välja paistavad, siis need lihtsalt kutsuvad kõditama. Siis ajab ta kõik varbad nii laiali kui veel võimalik ja hakkab jalgadega kiiresti siputama. Stennu teeb ka mind kohe järgi ise mulgatab armsasti "näe, emme, kudi-kudi beebile" ja naerab kavalalt.