Nädal aega tagasi tähistasime juba seda, et oleme saanud tervelt kuu aega teda armastada, teda paitada, musitada, kussutada, lihtsalt silmapilgutamata ning väsimatult teda vaadata. Et oleme saanud kuulda tema nuttu (nii imelik kui see ka poleks eks, aga titad ju nutavad ka ja öösiti ülevalolemine käib samuti nendega kaasas, aga vaatamata sellele me ju ikka armastame ja tahame neid enda ellu ning oskame väärtustada seda enam neid hetki kui nad näiteks ei nuta vahetpidamata ja elu on lill :)) Igatahes, meie armas pesamuna on meiega olnud juba 1 kuu! Kui ma mõtlen tagasi selle kuu peale, siis ma olen tõsiselt hämmingus, et kuhu see aeg nüüd nii kiirelt kadus. Alguses haiglasoleku aeg ja see kuidas ma Stennut igatsesin, sest ma pole veel temast nii kaua eemal olnud. Siis koju jõudes tutvumine ja koos selles uues olukorras harjumine. Veetsime kõik hetked koos ja siiski on tunne, et liigagi kiiresti läks see aeg.
Aga see beebi on armas! Tema lõhn ja see kui ta vaatab otsa nii suurte armsate silmadega! Talle väga meeldib kui temaga juttu ajada, siis vaatab ta sulle otsa sellise näoga nagu mõisaks kõike mida sa räägid! Nagu saaks aru mis siin maailmas toimub. Ja talle meeldib peeglisse vaadata. Üldse liikuiavd objekte jälgib ta väga tähelepanelikult. Uudishimulikult.
Isegi tema väike solvunud nutt on lihtsalt üle kõige. Kohe näha, et tegu on väikse preiliga. Iseloom iseloom.
Ma nii armastan seda väikest beebit! Ja ei suuda ikka uskuda kuidas kaks niivõrd imelist tegelast olen suutnud enda kõhu sees valmis küpsetada ning kui tänulik ka nende armsate eest olen.
See pisike beebi on siidipehme ja nii pisipisi, et kui siis Stennut kallistama kukun siis kohkun korraks ära ja muutun härdaks, sest minu meelest oli temagi alles nii pisipisi, aga nüüd on ta meil täitsa suureks volaskiks sirgunud :)
Uus elukorraldus ja kõikide pereliikmete sisseelamine (eriti aga ühe kohe kolmeseks saava poisiklutikese harjumine ning selle kõige sobivama süsteemi väljatöötamine, kuna enamus aja olen ma oma mudilastega ju siiski üksi) võttis natukene aega küll. Eks praegugi ju tuleb veel ootamatuid olukordi ette ja eks see elu kahe väiksega ongi ju natukene ettearvamatu. Tuleb tegutseda nii, et kõik oleksid õnnelikud, söödetud, joodetud ning et ka ise ellu jääksin ja hing rahul oleks. Beebil hakkab enamvähem juba mingi kindel rutiin välja kujunema ning meie saame kõik tegemised mugavamalt sättida. Kui härra kodusoleku ajal saab rolle vahetada ning toimetused omavahel jaotada, siis tema tööloleku nädalatel saan ainult endale loota. (Ja oma õele, keda mul õnnestub ikka aegajalt siia appi meelitada).
Stennu on meil tegelikult küll uskumatult tubli ning vapper poiss ja see, et ta beebit armastab on küll kindel. Pigem on väike mure seepärast, et emme enam ei saa kohe koguaeg tulla mängima kui kutsutakse ja sellepärast tehakse vahetevahel ikka kõvasti lärmi. Eks sellega ma arvestasin ka, et tuleb periood kui pean lihtsalt kolerohkem vaeva nägema, et kõik oma vajaliku tähelepanu kätte saaks ning arvestasin ka sellega, et kui Stennu olukorraga hetkel päris rahul pole, siis tuleb sealt suurem protest. Omavahel öeldes siis päris uus asi see meie jaoks pole, sest protestis on ta meil küll äss. Lisaks murtesesin natuke ka armukadeduse pärast. Kui aus olla, siis arvasin, et seda tuleb rohkem ette ning juba raseduse kestel hakkasin teda vaikselt ette valmistama. Tutvustasin talle kõhukest ning jutustasin erinevaid lugusid, kuidas varsti tuleb uus beebi ja ta ei lähegi meie juurest ära. Isegi siis mitte kui ta nutab ja näiteks öösel tududa ei lase, sest me armastame teda ju sellele vaatamata. Vaatasime koos neid pilte ja videosid kus ta ise alles beebi oli ning rääkisin ja rääkisin ja rääkisin. Siiski ei sundinud ma teda kunagi kõhule pai tegema või katsuma. Pigem andsin talle teada, et kui ta soovib, siis ta võib seda teha küll. Arvestades tema iseloomu, arvasin, et muu tunduks talle käsuna ja siis on kindel,et tekib trots. Sõnnipoisina ajab ta alati käsule sarved (?) vastu. Üldiselt peame ka igapäeva situatsioonides lähenema asjadele ümber nurga. See aga ei tähenda, et kindlaid reegleid meil pole ja poiss teeb mis tahab ning oma ülesandeid ei täida. Ei, nii see olukord pole, aga jah, mõnele asjale lähenedes peab lihtsalt natuke kas siis vaeva või kavalust kasutama.
Igatahes, üsna varakult hakkas Stennu ise kõhule pai tegemas käima ja peagi tulid ka õhtused jutuajamised kõhuga. Tõesõna- ühel õhtul soovis ta kõhukesele head und ning ütles tasaselt armsa häälega: "Kuss, homme lasteaeda!" ja läks siis rahuliku südamega magama. Nüüd kui beebi on meiega, olen mõnel korral avastanud kuidas Stennu nii armsasti beebile silma vaatab ning samal ajal tal käekesest kinni hoiab. Ei saa minna õuegi kui pole beebile musu ja kalli teinud, sama on õuest tuppa tuleku ja tudule minekuga. Ta tahab beebi kõrval pikutada ning talle otsa vaadata. Sellistel hetkedel süda lihtsal sulab. Armukadedust on näpuostaga (loodan, et ma seda nüüd ära ei sõnu) ja üldiselt siis kui issi kodusoleku ajal beebit süles juhtus hoidma just siis kui Stennul issiga mänguplaanid olid. Siis on beebi kohe "emme oma". Samuti on beebi ainult emme oma siis kui keegi teine beebit sülle tahab võtta. Hehe, kaitsev venna.
Kuna pesamuna ka päeval kehva tudija on, siis tihti kannangi teda terve päeva (vähemalt suure osa sellest) kätel, sest ainult nii tudib ta kenasti (tänu taevale ma oskan varbaga näiteks maha kukkunud sokke üles korjata:P ärge küsige kuidas ma seda oskan, hehe, millegipärast olen seda lapsest saati teinud). Lisaks uuele sõbrale, kõhukotile,saab ka kõik muud toimetused ära toimetada ja viimases hädas saan nii ka Stennuga kõik mängud ära mängitud.
Armastust on nii palju ja see kaalub üles väheke keerulisemad hetked. Ei beebi nutmine ega Stennu kangekaelne jonnakus ei pane mind neid pudinaid vähem armastama! Nemad on minu kauaoodatud aare, kõige kõige suuremad imed minu elus! Minu südametuksed! Tükike minu ja Ranno armastust ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.
