Pea on ausalt täitsa laiali otsas, kohati tundub, et ma tahaks kõike ja kõigest kirjutada, aga siis jällegi tundub nii segane, et ei oska midagi kirja saada :D No, et liiga pudru ja kapsad tuleks sellest loost.
Ehk siis tegelikult oleks mõistlik jutustada natuke sealt, kus poolikuks jai ja mida lubasin-tagasi eelmisesse aastasse, täpsemalt detsembrisse.
Enne jõule läks eluke ikka väga kiirelt käima! Meie Stennukesel oli esimene jõulupidu, kus ta vahelduva eduga ka esines :) Vahelduva eduga seepärast, et palju muud põnevat tuli ka vahepeal ette. Näiteks oli vaja emmet-issit rahva seest otsida. Seda tegi ka ta väga omapärasel moel. Terve esimese rea inimesi käis ta üksipulgi läbi, vaatas otsa- ei olnud- astus järgmise inimese ette ja nii terve tooliderea lõpuni. Lõpuks olime ka paljastatud! Aga seda hoopiski sellepärast, et meie ees istuvad inimesed liikusid ja olime keset esinemist märgatud :) Oh seda rõõmu ja rõõmuhõiskeid siis :) Jõuluvanaga kohtumine läks ka vahvasti. Kangesti kibeles jõuluvana juurde! Üle saali hõikas: "Emme, jõuluvana!!!!" ja läks täitsa pööraseks kohe. Lõpuks pidin teda natuke (haha, päris natuke) kinni hoidma ja seletama, et kui tema nime öeldakse, siis saab minna jõuluvana juurde. Väike sipelgas meil on ta küll!
Lisaks jõudsin sel aastal lõpuks ka jõululaadale. Päriselt, mitu aastat olin selleks hoogu kogunud ja valmistunud, aga alati juhtus elu, nii et alati jäi ka minemata. Nüüd sain lõpuks käidud ja tahaks veel:) Pisike eelsoojendus.
Meisterdasin selleks puhuks lausa kuuse stendi, et kõik tooted sinna väljanäitamiseks riputada. Kuna päris materjal jäi maale, siis pidin ühe vana rõdule visatud voodiribide komplekti selleks ümber kohandama:) (Hea, et kuidagi juhtus nii, et just olime voodil need välja vahetanud)
Natuke valget spreivärvi ja- voilaa!
Jõuluteemal jätkates siis sel aastal sain reaalseks teha oma mõtte koos lapsega kahepeale jõulukaardid valmis meisterdada. Stennu väga naudib igasugu liimimist, värvimist ja lõikumist niiet sellega probleeme ei tekkinud :)
Peatusime väikses armas palkmajakeses. Küpsetasime minu ema tehtud taignast piparkooke ning kaminas sütekartuleid ning lihtsalt olime.
Aastavahetuseks sõitsime tagasi koju ja otsustasime, et sel aastal oleme vaikselt ühel kohal. Rännumehed nagu me oleme. Tõsi ta on, et käisime ikka külas sel õhtul, nii et päris kodused me siiski polnud, aga meie õnn, et sõbrad on meil kohe samas majas elamas:) Veetsime mõnusa-õdusa-lõbusa kuid samas vaikse õhtu. Ja see oli tore!
Kaasa tegin koogi- kausikoogi, piparkookidest, vahukoorest, kodujuustust ja vaarikamoosist ning -marjadest. Nagu näha siis kook läks juba enne proovimist hästi peale. Esimesel pildil lapse ehedad emotsioonid kui ta proovin näppu koogi sisse torgata ning teisel pildil tema reaktsioon kui tuleb välja, et see pole eriti hea mõte.
Rakette lasime ka! Ja säraküünlaid põletasime. Seda küll tund aega varem, kuid me ei teadnud ette, et sel aastal tahab poja südaööni üleval olla :) Aga raketid talle väga meeldisid!
Rasedusest rääkides, siis veel jõulude ajal oli mul pisike pisike kõht, aga 10 päeva hiljem justkui üleöö nägin nagu päris rase välja :)
Ausalt, mul tekkis juba tunne, et keegi ei usu mind kui ütlesin, et tähtaeg juba kohe kohe ukse ees! Kõhuaega ma millegipärast ootasin. Stennu ajal ootasin ka pikisilmi- ka siis oli mul üsna väike kõht, alles lõpus hakkas järsku punnitama.
Küll mul on ikka hea neid kahte rasedust võrrelda. Nagu öö ja päev, nii et polegi midgai võrrelda! Täiesti erinevad on! Stennut oodates ei olnud mul viga ühti. Puudusid esimesed sümptomid ja polnud üldse paha olla. Energiat jätkus ka veel meeletult. Eks vahepeal olid väiksed muud hädad, aga tüüpilised rasedasümptomeid mul tõesti polnud. Ainuke asi mis sarnane on ongi vist mu unetus.
Vaat aga praegune rasedus oli kohe algusest peale täiesti teistsugune- oli juba varakult häääästi väsinud ja võisin nädal aega järjest kasvõi magada ja ikka olin väsinud. Lisaks oli mul ka iiveldus ja paar korda isegi tõsisemat sorti. Nii, et minu jaoks juba uus kogemus.
Ühesõnaga, kas siis keha on vahepeal vanemaks jäänud (eks ta ole kah) või on beebi sugu teine, siis need kaks rasedust kulgevad küll täiesti erinevate radade pidi. Tänulik tuleb muidugi olla, et mõlemi rasedusega kõik hästi on ja komplikatsioone pole! Ja see ongi kõige tähtsam- et beebid ja emmed terved!
Saame nüüd veel natuke oodata ja valmistuda. Olen vahepeal jõudnud beebikraami ka valmistada ja kibelengi neid teile juba näitama hihi :)
Kindlasti ma unustasin siin tähtsaid asju pajatada, aga tänaseks on kõik :) Saan lõpuks rahuliku südamega magama minna, et lõpuks sai see valmis.
Kellel kaks või enam rasedust selja taga või parasjagu käsil, siis võtke sõna. Kuulaks heameelega ka teie kogemusi ja jutte :)
