Tagasivaade kohe lõppevale aastale

Ma võin käsi südamel öelda, et see aasta on minu jaoks olnud üsna eriline aasta. See pole ideaalne, aga õnneks seda ma siin elus ei otsigi. Võtan vastu kõik mis mulle määratud on, olgu see nii väike või suur kui tahes :) Seega, on olnud hea aasta!
 Tegevust jagus nii palju, et varbd olid ka töös, nii et jah, oli kiire aasta ka. Aga kui ma meenutan kõiki neid sündmusi ja tegemisi, siis naeratus tuleb näole!
Lisaks kõigele olen sel aastal üsnagi palju õppinud. Inimene õpib terve elu, eks? Ja nii ongi. Olen suutnud enda sees mingitmoodi rahu teha asjadega, mis on mind lapsepõlvest peale painanud. Mitte küll kõigega, aga tunnen, et olen suutnud paljudest halbadest asjadest lahti lasta ja kerge on olla. Loodan vaid edasiarengut siitmaalt ja võtan kõik õpitu endaga kaasa.

Noo, ja suur asi minu jaoks- tegin autojuhi load ka ära! Läksin ja võtsin kätte ning tegin viuhti ära.
See on mulle tõesti palju juurde andnud. Kuigi ma varem ei mõelnud kordagi, et lubade puudumine minu elu kuidagi pidurdaks, siis praegu saan aru küll, et on mugavam tõesti kui saan ise enda asju ajama, ilma et selleks härrat pean koju ootama.

Olen end arendanud ka erialaselt ja enda oskuste valdkonda laiendanud. See on nii vahva!!! Oioi ja mul on tegelikult sel aastal ikka päris palju juhtunud. Mõnda asja veel seedin ja hoian ka saladuses, aga....uuel aastal, sõbrakesed, uuel aastal kuulete-näete!

Kuigi lapse sündi ja naiseks palumist on vist natukene raske ületada, siis uskuge mind, need pole vähem tähtsamad. Ma TEAN, et 2019 pakub mulle uusi põnevaid ja armastust täis sündmusi ning palju palju toredaid väljakutseid ja teate, ma nii ootan seda kõike juba! Tuleb üks  seiklusi täis aasta.

Saladuskatte all, siis uuel aastal saame ühise perekonna nime ka hi-hi-hiiiii

Stennu kasvab ja kasvab ja iga päevaga näitab  küll aina rohkem oma iseloomu, kuid seal on üks vahva isiksus, kes on vägagi hooliv ja kuigi ta ei oska ennast mingites olukordades hästi väljendada ja läheb seetõttu vahest endast välja, siis ta on selline asjalik poiss meil küll. Tahab aina abistada ja tahab õde kallistada ja temaga koos mängida:) Seda on nii tore jälgida.

Piiga on ka juba täista suureks väikseseks inimeseks sirgunud. Ja nüüd, kui ta end jalgadele sai, siis ei hoia teda enam miski tagasi.  Uudishimulik hing :) No ma lihtsalt ei või, mis armsaid liigutusi ja näoilmeid ta teeb. Muidugi, see kuidas ta fännab oma vennakes- see on üle kõige! Pea ühele poole viltu võib ta kaua vennakese tegemisi jälgida või naerda lõkerdada tema tempude peale.

Huuuh, kniks ja kummardus selle aasta eest, et ta meile nõnda armas oli! See on üks aastatest, mis minu südamesse alatiseks jääb:)

Soovin Teilegi, armsad sõbrad, edukat ja ilusat uut saabuvat aastat ning kõikide soovide täitumist!

Eluke on viimasel ajal läinud kuidagi eriti kiirelt. Ehk on asi selles, et õhtuti läheb kiirelt pimedaks ning siis tundubki päev kiiresti liikuvat.
Elame ja toimetame siin igapäevaselt samu asju. Pole halb, aga samas ei saa ka öelda, et nüüd just päris ideaalne kõik oleks. Igatsen oma meest ning katsun kuidagi toimetustega mõtteid eemale saada.  Ja nagu ikka, siis neid tegemisi ikka jagub.
  Tunnen üldse viimasel ajal, et olen rahus. Üleüldises mõttes. Mu suurim viga on, et olen üsna kärsitu ja selline noo.... mõnes mõttes lähen kergesti närrrvvvi (mitte koguaeg, aga on mingid kindlad klikid. Üldse, kui ma närvi ei lähe siis ma olen vana rahu ise ja pigem teen nalja :D) ja ma kipun alati mõtteuid asju südamesse võtma. Hinge.  Ja siis ma ei suuda sellest lahti lasta. . Ja siis on nagu nõiaring... hakkan ka teistes asjades närviliseks/hellaks/väga enda elemendist välja minema-muutuma ja lõpuks mõjutab see juba paljusid asju minu elus. Siis on raskem igapäevast elu tasakaalustada ja rahu leida. Ühesõnaga lasen enda üle võimust saada tundel, mis tegelikult on mu peas kinni ehk?! Tundub, nagu ma ei ole enda jaoks kõike seda päris selgeks mõelnud, aga minuga ongi tavaliselt nii- ma saan enda sees kõigest aru, aga ma ei oska seda seletada. 
  Ma ei taha küll ära sõnuda, kuid praegu olen jälle suutnud nii palju endaga tööd teha, et end mitte mõjutada lasta. Samamoodi nagu negatiivsete inimestega. Alles nüüd (suureks saanuna hehe :D ) täiskasvanuna olen mõningaid asju negatiivsete inimeste kohta õppinud- et ma ei pea neid enda ellu laskma ja ma ei pea nendega suhtlema, sest  kui ma ikka tunnen, et see paneb mind alati ennast halvasti tundma siis see pole seda väärt. Nii ongi. Mulle pole vaja inimesi, kellel on kõige kohta ainult halba öelda ja kes näeb teiste silmas pindu kui enda silmas palkigi tähele ei pane. See pole sõprus, kui inimesed ei suhtle sinuga siirast soovist sinuga jagada, rääkida, rõõmustada, kaasa elada ja mis kõik veel. Sõbrad ei pane sind ennast halvasti tundma lihtsalt sellepärast, et nad ei kannata kui sul hästi läheb. Aga see selleks... Mul pole teab mis palju sõpru, kuid need kes minu elus on, on mulle väga tähtsad ja kui me ei suhtle tihti, siis nad on mul alati südames. Ma mõtlen neile tihti ja süda naeratab kui seda teen. Ja seda öelnuna, tõden et jah, mu elus pole ruumi neile, kes ehk meelega tahavad, et mul süda hoopis kurvastaks.
Siinkohal, aitäh Teile armsad inimesed, kes Te minu elus olete! Te tunnete ennast kindlasti ära ja saadan siinkohal Teile kallid!

Teise teemaga edasi minnes, kas keegi oskab ehk vastata miks on nii, et kui parasjagu kirjutada ei saa, siis on miljon juttu peas valmis ja saaks kohe mitu juttu valmis :) Ja kui  arvuti ette saad, siis kõik on meelest läinud. Kas ma olen ainus :)? Lisaks pole ma igapäev selline jutukas ja avatud. Mõnel päeval on mul raskusi korraliku liitlause seadmisegagi ja kui ma ametlikke asju ajan, siis kirjutan tavaliselt endale jutu üles. Arstile helistades samamoodi :D Üleüldse meeldib mulle asju pigem kirjutada. Mäletan kui kunagi blogima hakkasin, siis kirjutasin alati kõigepealt pastakaga paberile. Saladuskatte all öeldes, siis teen seda vahest siiamaani. Kas ma olen ainuke??
Enamasti olen ma vist siiski õhtuinimene. Iga õhtu kui Pisikest tudile panen ja ta mul rinnal on, siis minu mõtted on kõik nii lahti. Kusjuures see rinnatamisaeg on üldse mingi selline maagiline minu jaoks. Sel ajal ma mõtlen tihti igasugu asjade peale ja analüüsin kõike ja ma muutun tänulikuks. Jajaa, ma tean, et üsna tihti ma siin jälle selle tänulikkuse juraga, aga minu arust on see suur asi. Tänulik olla, see on minu jaoks nagu ma ei tea....see on minu jaoks  täiesti normaalne mmmm, tunne, sest miski pole iseenesestmõistetav. Näiteks ma tõesti olen (universumile??)* tänulik, et ma kohtasin kunagi ammu ammu Rannot ja, et meie teed viisid meid ühel  hetkel küll lahku ja siis aastaid hiljem ühel päeval täiesti ootamatult me teed ristusid jälle. Ja ma saan tunda imelisi tundeid (no eks neid nõmedaid ka -lahusoleks kui ta tööl on ja no tülitsemine ei meeldi mulle ka üldsegiiii aga neid asju tuleb ikka ette). Olen tänulik, et mulle on saanud osaks see õnn olla emaks neile kahele imearmsale põnnile.Kui ma veel sügavamaks läheks, siis ma kindlasti lisaks, et ma olen tänulik, et ma näen. Et näen nende kasvamist  ja kõiki neid pisikesi üliliigutavaid hetki-keegi naeratab, kellelgi hakkab pisar  südamliku multika peale jookma... kõik need hetked liigutavad mind tõesti südamepõhjani. Selline ma olengi- tänulik emotsionaalne inimhing. Ja kui kevad tuleb siis need tunded kõik võimenduvad.

Noo...tulles nüüd tagasi õhtuinimese jutu juurde, siis kõik head ideed sünnivad ka niimoodi, vaikselt, õhtuti. Või siis päris öösel. Vahepeal ärkan unenäost üles lihtsalt sellepärast, et mingi suure probleemi lahendus koitis.
Lõpetan täna õhtul selle kirjutise avaldusega, et ma võin käsi südamel öelda, et ma olen keeruline ja tõesti veider inimene. Mulle on öeldud, et ma pole veider, aga siis ma tunnen ennast natuke petisena :D Mõtlen, et äkki ta nüüd ükskord avastab, et ma ikka olen veider ja see on tema jaoks liig :D LOL (Kunagi ma mõtlesin, et see lühend on täiesti ajuvaba, aga just hiljuti ma mega lambist hakkasin seda kasutama sest see tundub nüüd nunnu). Seega, mulle pole probleem enda üle nalja teha ja enda puudused kõik nalja taha peita. Olen ikka mõelnud, et jumal tänatud, et Ranno teab milline ma olen ja ega ta ise targem pole. Seega paras paar nagu öeldakse.

Ma tahtsin täna tegelikult hoopis millestki muud kirjutada, aga vaat siis milleni hoopis välja jõudsin:) Seega suvistest seiklustest pajatan mõni teine kord.

*Universumile sellepärast, et keda veel siis  nende asjade eest tänada? Jõuluvana? Saatust tänades kõlab see jällegi nii...klišeelikult, hehe.

Vaatasin just, et viimase blogipostituse olen juulis teinud! Juulis! Praegu on juba oktoober. Ma olen tõesti ajataju kaotanud.. selles mõttes, et tegelikult on mul aimu küll mis kuupäev käes on ja mis aastas me elame, aga mõtlen, et alles ma nagu kirjutasin. See oleks justkui alles nädal-paar tagasi olnud. Aga nojah siis.
Suvi on tasapisi sammud sügisesse seadnud ja ega polegi muud kui, et Stennu on nüüd ka jälle peale peaaegu nelja kuud suvepuhkust jälle vaikselt lasteaia lainel. Kuigi jah, septembris käis ta seal nädal aega ja oktoober pole veel omadega kuskile jõdnud, nii et sel kuul on ka lausa mõned päeva aias saanud käia. Sel aastal on uued õpetajad ja rühmas on ka mõned uued näod juures. Tegeleme sel aastal sellega, et sel aastal tuleks natukene rohkem püsivust ja distsipliini juurde:)

Et jää sulama panna, siis tutvustan teile oma maasturit. Hehe, vabandust, vankrit. Ja mitte minu vaid ikka piiga vankrit. No vankriga oli küll lugu selline, et teadsin, et seekord siia kodukohta on ikka nelja suure rattaga vankrit tarvis. Kuna poja ajal olid ees pisemad ja keerlevad rattad, siis siin saime aru, et aiamaal sellega kaugele ei jõua või kui jõaub siis ainult omadega kummuli. Lisaks oli ka talvel paksema sulalörstiga natuke nadi komberdada- isegi lukustatud väiksed esirattad tahtsid millegipärast koguaeg risti kakkuda ennast. Igatahes, saime siis ühe sobiva isendi üsna soodsa hinnaga ka. Mis ma ikka siia maale uut päris korralikku soetama hakkan (oli mu mõte toona). Ja no eks oli õigus ka, selles, et aias käies oli vaja jälle tihti katteid pesta, sest üks beebivalvur hüppas otse liivakastist või mudasest mülkast iga beebi piiksu peale vankri juurde kontrollima ja jättis sinna õige tihti oma jäljed :) Põuaperiood jättis samuti oma jälgi ja siis see katte pesemine jättis jällegi katte kraadi võrra heledamaks. 
Eks oli mul ka rrrrommmanntiliiine idee see kogu kompott jälle ilusaks tuunida. Aga no olgem ausa- võib olla kunagi ma isegi oleks selega hakkama saanud. Kunagi, kui mul ei olnud kahte maru armsat aga kahtalaselt nõudlikke (hehe, nali) lapsukest.  Aga kes teab, võibolla poleks ka sellest siis tolku saanud, sest kõik projektid kukuvad ideaalist liigagi kaugel välja. Ideaali all mõtlen ma seda, kui ma ise asjaga ikka rahule ka jään.

Kuna kõikse suurem tuuimine jäi ära ja ma ei hakka seda ilmselt enam ka ette võtma siis otsustasin, et tuleb lihtsalt natuke ilu juurde anda. Selleks puhuks tellisin Hiina avarustest mõned peale triigitavad tikandid. Ammuilma olid nad kohal, aga minul vist puudus suurem motsivatsioon seda tööd ette võtta. Seda kuni eilseni. Käisime lastega lõuna ajal pikemal jalutustiirul ja isegi raamatukogus ning tagasi jõudes magas piiga ikka veel nii õndsat und, et ei tihkanud teda sealt küll üles äratada. Tõstsin ta koos vankrikorviga tuppa. Kui ma siis toimetades seda vankrikorvi seal koridoris aina silmasin ja silmasin kuniks taipasin, et no nii õnnetu on see korv ikka. Samal õhtul panin tikandi paika :)

No igatahes eellugu on nüüd pajatatud- aeg piltideks. Juhuuu mu  lemmikkoht :)

Kui nüüd ühe tõestisündinud naljaga lõpetada, siis täna lõunal lastega õue minnes nägime ühte teist titeemmet koos oma lastega. Kaugelt juba kissitas silmi pikalt  ja lähemale jõudes tahtis juba täitsa tõsiselt küsida, et mis kas mul linnukaka on vankri peal. No mis sa teed, kui inimesel polnud prille kaasas :D

Mööblituuningu saaga lõpp

Minu suured ideed said nüüd lõpuks täide viidud ja selleks korraks vähemalt on kõik. Aitäh kõigile, kes kaasa rääkisid ja kinnitasid, et lilla on see õige :)

Kibelesin juba ammu ammu teile näitama, missugune sai meie uhke voodi.
Samal päeval kui ma eelmise postituse kirjutasin, oli selge, et lilla on lihtsalt ainuõige valik. Mitte, et valge oleks halvem olnud, aga tõsi ta on, et tahtsime ju vaheldust ja valge meisterdasime me juba esimesel korral. Kuigi pean tõdema, et kui ma selle lilla kanga ostsin siis olin poes täitsa  vaimustuses, aga kui koju jõudsin ja seda peatsile proovisin, siis natuke pettusin. Miski nagu ei klappinud või.. igatahes see vaimustus läks nulli. Vahepeal jätsingi kõik soiku  ning kui uuesti seda vaatasin, hakkas see jälle meeldima. Siiski ei suutnud ma ka valget peast lasta. Väike hirm oli, et äkki see on liiga erk. Ilmselt see hoidis ka mind tagasi lilla kasuks kohe otsustamast. Härrale meeldis ka lilla, aga suutsin ka teda oma hirmuga vist natuke nakatada ja siis me olime nagu kaks tobukest-lilla-valge-ei, lilla-ei ikka valge :D  Nüüd ei suuda ma uskuda, kui ilus see lilla ikka olla võib! Nii armunud olen oma voodisse! Aitäh, aitäh, et kõik lilla vastasid! Hehe '

Saaga jätkus sellega, et peale otsustamist tuli alati midagi suuremat ja tähtsamat ette, seega ei saanud seda voodituuningut ette võtta. Seda seni kuni ma haigeks jäin.  Kui ma aga teist päeva haige olin, siis tundsin, et kuku või pikali, aga ma pean just nüüd ja praegu seda tööd teha saama. Olgu öeldud, et  viie aasta jooksul olen ma 3 korda haige olnud ja nüüd olin ikka täitsa korralikult rajalt maas. Kolmandal päeval ärgates oli palavik all ja oli juba täitsa tore olla vahelduseks ja mõtlesin, et olen nüüd terve ka. Kohe asusin asja kallale.

See polnud ainuke mis ma haigena korda saatsin. Päev enne seda kui mul veel polnud päris tore olla, aga piisavalt parem, et käsi liigutada, siis pidin ka tegutsema. Värvisin ammu härra meisterdatud riiuli üle nind Stennuga koos võtsime ette tema kiigu värvimise ka.

 Õppetunni sain siit igatahes kaasa kui see rapsimine mulle kätte maksis ja uus öö oli sada korda hullem-haigena tuleb ainult enda ravimise ja puhkamisega tegeleda.

 Terveks saades vaatasin seda kiiku ka , mille üle ma värvimise päeva üle nii uhke olin, et ohohh, laps ka värvib ja no vaata siis kui ilus see kiik nüüd välja näeb. Tegelikkuses oli see ikka paras.... :D Naer tuli täitsa peale hehe. Ilmsel olin siis ikka päris haige ja silm ei seletanud hästi, sest Stennu värvitud osa oli päris ausalt ikka mitu korda kenamini tehtud kui see osa mida mina värvisin.

                                           Lõpetuseks saage tuttavaks selle diivanipadjaga.

Neid oli kolm, üpris suurt mõõtu teised, kõvad kui purikad ja tüütud kui..... ma ei tea...sääsed? Diivanipatja ei meenutanud nad mulle üldse, sest üks hea diivanipadi tähendab minu jaoks sellist mõnusat lesotamist, pehme ja mõnna- kaod sinna vahele ära, selg ei väsi ja üldse on ta just täpselt nii nagu vaja.
Teadsin, et sõpradeks me omavahel ei saa (tegelikult kahtlustasin seda juba antuke varem), alates sellest hetkest kui Stennu umbes aastaselt selle padja diivani ette maha viskas, et siis ise sinna rõõmsalt peale hüpata, aga  mõnusa maandumise asemel hoopis kaarega sellelt padjalt eemale põrkus. No ikka täitsa suure kaarega pikk õhulend oli see ja valus kindlasti ka.
Vot sellised padjad olid nad. Enam neid ei ole, sest ma lammutasin nad laiali ja tegin neist uued ja palju pehmemad padjad. Sorteerisin sisu, mis oli lihtsalt jube tihedalt täis topitud nii udupeene "prahiga" kui ka pehmete poroloonitükkide ja isegi kiletükkidega. Odav läti mööbel. 
 Neid patju ma pidin ma alati lastega külaliste saabudes alati  peitma ja ega me neid seljatoena ise ei kasutanudki, sest siis polnud diivanil üldse hea istuda- sundasendis puunukk on märksõnaks.

Peale lammutamist ja sisu sorteerimist said neist aga uued uhked padjad. Päriselt just sellised nagu ühed truud diivanipadjad olema peavad. Peale kolme aastat selle diivaniga on meil lõpuks mõnuad padjad, mis on iga paäev kasutuses. Lõpp on patajde peitmisel! Lõpp on kõvale diivani seljatoele nõjatumisel!

Ja et oleks ka elutoas selline läbikäiv toon, siis tegin padjad lillat tooni ja veidi kirjut juurde. Mulle meeldib lilla ja laimirohelise kooslus väga väga :)

Selleks korraks on värskendustega ühele poole saadud :) 

Mis värskenduskuure teie oma mööblile teinud olete?

No aidake no otsustusvõimetuid...

Jõudsin just tagasi tund aega kestnud arstilkäigust ja ma tunnen, et olen sellest käigust vaimselt väsinud. Tavaprotseduurid ja vaktsineerimised, aga väsinud ja nutva lapsega pole see just kõige toredam, seda enam, et pereõde on suvepuhkusel ja perearst, kes muidu meiega harjunud pole, peab kõike nüüd üksi tegema.

Jõudsime koju kus ma oma nunnu maha rahustasin ning tudile sättisin. Stennu on oma tädiga õues müttamas seega panin mina vee keema, et nautida üks kohv ning ise kuidagi jälle rahu leida. 

 Istusin ja vaatasin, et tegelikult võiks seda vaikselt ja vaba hetke kuidagi ära kasutada. Mul on üks vana projekt, mis on sootuks soiku jäänud puht selle tõttu,  et olen otsustusvõimetu inimene ja tuleb välja, et härra on samamoodi hehe. Näeks te meie pikki arutelusid teemal, mis värvi tuleb meie uus voodipeats :D Kas ruudukestena, kas nööpidega, kas täiesti valge või hoopis lilla?! Appi appi noh :D

 Lugu sai alguse sellest, kui mõned kuud tagasi mõlgutasime mõtteid, et võiks uue voosipeatsi teha. See, mille eelmisena tegime, oli juba natuke oma elu ära elanud, kuna Stennu kunagi aastasena sinna oma hambad sisse lõi ja mul ükskord kohvitass käest otse valge naha peale lendas (Kunstnahk muide, seepärast jäid ka need hambajäljed sinna hästi sisse ja muud kriimud kraapsud samuti). Ühesõnaga, paar kuud tagasi kakkusime ühel toredal õhtupoolikul polsterduse lahti ning Ranno lisas ühe laua kõrguseks juurde. Ja arvake ära, mis sellel toredal õhtul veel juhtus? Elekter, elekter läks ära:D Terveks õhtuks. Kuna oli märtsi lõpp siis läks õues veel üsna kiiresti pimedaks ka. Nii meil see õhtu siis kulges- kottpimedas koos paarinädalase beebi ja krutskeid täis Stennuga. Vahtisime nagu kuutõbised köögiaknast välja ning käisime  poja toast patareidega tulukesi ja muid  vilkuvaid valgusega mänguasju otsides. 

 Voodi jäigi poolikuks ja on seda tänase päevani. Kui elekter poleks sel õhtul lahkunud, oleks lihtne- peats oleks tulnud sametine tumelilla. Aga kuna läks nii  nagu läks ja avastasime mõlemad, et see tumelilla polegi just super variant, (tegi toa kohe palju hämaramaks nii, et see tumelilla lendas kohe variantidest välja. Sellest samast kangast valmivad nüüd-kunagi-varsti hoopis uued diivanipadjad) et ehk peaks veel teisi variante kaaluma. Nii me polegi suutnud tänaseni ühte kindlat asja välja valida...Oh neid pikki ja  juba koomiliseks muutunud arutelusid. 

No avaldage palun teie ka arvamust! Mis oleks ilusam? Mis sobiks paremini? 

 Asi pole üldse selles, et üks või teine variant ei meeldi või midagi viga oleks. Praegu on küsimus sellest mis meeldib rohkem! Sest meile väga meeldib selline lihtna ja valge ja avar , aga meile meeldib ka särtsakas ja värvid ja midagi hoopis teistsugust kui tavaline ja lihtne. Nii, et täiesti sisemine konflikt !

Mida teha, mida teha...

varinat 1

variant 2

Selline oli meile enne- tavaline lihtne valge

Nii, tunne ongi kohe palju parem:) Naeratus juba näol, kohvi joodud ja rahu olen ka jälle üles leidnud. Ehk peale seda postiust saan ka valgustatud ja tean, mis tooniga magamistoas jätkata:)

Natuke siit ja natuke sealt ehk üritan aega tasa teha

Ma pean tunnistama, et olen tundnud süümekaid, et pole siia jälle väga tihti jõudnud. Suvi müttab juba suure hooga ja seega on ka rohkem õueskäimisi- jalutuskäigud, pojaga mänguplatsil, maal, aiamaal, igal pool.  Kui mul on olnud natuke vaba aega siis ma tõesti olen valinud variandi kus ma saan lihtsalt rahulikult lakke vahtida, ilma et peaks millegagi tegelema.
 Lisaks olen viimasel ajal natuke stressis ka olnud. Ma vist pole elus seda sõna enda puhul kasutanud, aga nüüd ma teen seda. Stressiallikas on minu enda kodu. Minu armas ja ilus koduke, mis ei taha kuidagi korras püsida! Tee mis tahad.  Mõistan, et siin on oma süü just minu hobil- mul on miljon masinat ja mustmiljon kangast ning lisaks kõik see paberimaailma majandus jne jne. Ühesõnaga, kui külalised seda kõike ei näe, siis see on sellepärast, et olen suutnud need hiiglamad kuhjad kõik kuskile ära peita, aga seda lihtsalt meie koduasjade arvelt. Riidekapid on kõik pungil ja iga millimeeter mis kuskile vabaks saanud on,  on vaja ära täita. Seega ei püsi kodu korras ükskõik kui palju ma ka ei sätiks ja ei koristaks, sest asjadel pole oma kohta.Varem see mind nii väga ei häirinud ja ma ei teagi mis hetkel see niiviisi kipitama hakkas, et praeguseks ma võin nutma ka puhkeda kui õhtul asju kokku kraamides midagi kuskile ei mahu või pean ajurakke kulutama kuidas oleks nüüd õige asju paigutada, et need silma ei riivaks.Kõige selle juures ei ole ma viimasel ajal nautinud töötamist, sest ilmselget ühe kolmeaastase ja ühe kolme kuuse kõrvalt ei ole võimalik ühe jutiga midagi valmis saada ning see tähendab, et pean vahepeal  kiiruga asjad jälle kokku panema, mis tähendab omakorda jälle seda, et uuesti tegema hakates pean need jällegi lahti pakkima ja ühesõnaga... see viib kogu inspiratsiooni ära :D Ma ei süüdista ausalt lapsi, ma üldiselt lihtsalt  ei hakkagi siis midagi tegema ;D (Praegu kirjutades ei tundu enam asi nii jube midagi, ja tegelikult eks olen ikka oma käsitöökapi kallal kakkumas käinud küll).No sellele teemale siin nüüd punkti pannes ma iga päev olen mõelnud, kuidas ma saaksin korda majja luua. Ja eks ma varsti ka sellest lähemalt räägin kui aeg küps, aga võin öelda, et kirbukal ma oma asju maha ei müü :)

Vahepeal jõudis mu väike varesepoeg saada kolme aastaseks. Iga ema võib minuga samastuda kui ütlen, et laste suuremaks saamine on selline magushapu. Ühelt poolt oled nii õnnelik, et su pisike niimoodi kasvab ja aina õpib uusi asju ja lihtsalt sirgub suremaks, aga teisalt mõtled pisar silmanurgas, et kuidas see nii kiiresti küll juhtub, Tahaks selle lihstalt enda sisse hingata, kõik need mälestused endasse talletada. Ei jäägi muud üle kui kõvasti oma lapsukesi kallistada (võimalikult tihti) ja neile korrutada kui kallid nad mulle on. Ma võin oma aega surnuks lüüa küll  neid pikalt jälgides ja isegi igav ei hakka. Mõne aja pärast lihtsalt avastan, et nägu on ka kohe naerul :)

 Stennu sünnipeäv saabus üldse sel aastal suure rutuga. Kui märtsis beebi sündis, siis see neelas kogu aja. Kõik muud hetked tahtsin pojale pühenduda ja kui ma talvel mõtlesin, et sel aastal hakkan varakult planeerima, siis järsku oli juba aprill käes ning minu varajane valmistumine oli jällegi aia taha läinud:) Siiski ei jäänud pidupäev tähistamata, sest midagi peas ikka koitis- tuli need mõtted koondada ja mingi kindel kava paika seada.

 Eelneval õhtul valmistasime härraga veel pildistamise tarbeks sellise photoboothigi kuhu sai oma pea pista ning pildi klõpsida. Nagu ikka on lastepidudel ikka palju sagimist ja kuigi ma igal aastal jõuan korraks mõelda "ei enam" siis siin ma ikka olin ning tegelikult  võis lõppkokkuvõtteks rahule jääda küll.

Selle pildistamisnurga jätsime peale sünnipäeva noortekeskusesse kus me pidu ka pidasime. Et oleks tast rõõmu ja lusti ka teistele. Hiljuti just toimus meil siin kodukohas perepäev ja nii tore oli näha ka meie meisterdatud nurgakest üritusel. 

 Sel aastal tahtsin üles seada  meisterdamislaua ka. Üllatuslikult meisterdasid nii nooremad kui vanemad :)

Lisaks oli vahepeal emadepäev. Sain oma esimesel emadepäeva konsterdil käia ja see oli ütlemata tore. Süda läks nii härdaks kui nägin enda pisikest suurt poissi tantsimas laval. 

 Vot, olla ema on ikka midagi uskumatut. Seda tunnet ilmselt ei saagi millegagi võrrelda. See pole koguaeg lillepidu ning aegajalt tunned, et ei oska ja oled läbikukkunud, aga see on siiski midagi mida ei vahetaks enam millegi vastu.

Üks minisünnipäev oli ka just. Meie pesamuna sai juba kolme kuuseks. Enam  pole vist mõtet heietada ka, sest me teame juba ilmselt kõik, et see aeg kipub lendama.
 Veetsin just pool tundi vanu pilte vaadates. Nii Stennust kui ta oli mõne kuune ja ka piiga pilte. Jube hea, et tänapäeval on võimalik seda teha telefonist:) Vedeled voodis ja meenutad aegu. Igatahes, vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et tegelikult on selline tunne nagu need armsad oleks mul juba terve igavik. Ei meenugi nii hästi mis ma siis tegin kui mul lapsi polnud.

Piigale hullult meeldib jutustada. Ta on selline vahva naerupall- nagu Stennu beebina:) Need pisikesed varbad! Kui need teki alt välja paistavad, siis need lihtsalt kutsuvad kõditama. Siis ajab ta kõik varbad nii laiali kui veel võimalik ja hakkab jalgadega kiiresti siputama. Stennu teeb ka mind kohe järgi ise mulgatab armsasti "näe, emme, kudi-kudi beebile" ja naerab kavalalt.

Siidipehme siiras armastus

Meie piiga on sündinud. Kodu on värske beebi lõhna täis!
 Nädal aega tagasi tähistasime juba seda, et oleme saanud tervelt kuu aega teda armastada, teda paitada, musitada, kussutada, lihtsalt silmapilgutamata ning väsimatult teda vaadata. Et oleme saanud kuulda tema nuttu (nii imelik kui see ka poleks eks, aga titad ju nutavad ka ja öösiti ülevalolemine käib samuti nendega kaasas, aga vaatamata sellele me ju ikka armastame ja tahame neid enda ellu ning oskame väärtustada seda enam neid hetki kui nad näiteks ei nuta vahetpidamata ja elu on lill :)) Igatahes, meie armas pesamuna on meiega olnud juba 1 kuu! Kui ma mõtlen tagasi selle kuu peale, siis ma olen tõsiselt hämmingus, et kuhu see aeg nüüd nii kiirelt kadus. Alguses haiglasoleku aeg ja see kuidas ma Stennut igatsesin, sest ma pole veel temast nii kaua eemal olnud. Siis koju jõudes tutvumine ja koos selles uues olukorras harjumine. Veetsime kõik hetked koos ja siiski on tunne, et liigagi kiiresti läks see aeg.

Aga see beebi on armas! Tema lõhn ja see kui ta vaatab otsa nii suurte armsate silmadega! Talle väga meeldib kui temaga juttu ajada, siis vaatab ta sulle otsa sellise näoga nagu mõisaks kõike mida sa räägid! Nagu saaks aru mis siin maailmas toimub.  Ja talle meeldib peeglisse vaadata. Üldse liikuiavd objekte jälgib ta väga tähelepanelikult. Uudishimulikult.
Isegi tema väike solvunud nutt on lihtsalt üle kõige. Kohe näha, et tegu on väikse preiliga. Iseloom iseloom.
Ma nii armastan seda väikest beebit! Ja ei suuda ikka uskuda kuidas kaks niivõrd imelist tegelast olen suutnud enda kõhu sees valmis küpsetada ning kui tänulik ka nende armsate eest olen.
See pisike beebi on siidipehme ja nii pisipisi, et kui siis Stennut kallistama kukun siis kohkun korraks ära ja muutun härdaks, sest minu meelest oli temagi alles nii pisipisi, aga nüüd on ta meil täitsa suureks volaskiks sirgunud :)

Uus elukorraldus ja kõikide pereliikmete sisseelamine (eriti aga ühe kohe kolmeseks saava poisiklutikese harjumine ning selle kõige sobivama süsteemi väljatöötamine, kuna enamus aja olen ma oma mudilastega ju siiski üksi) võttis natukene aega küll. Eks praegugi ju  tuleb veel ootamatuid olukordi ette ja eks see elu kahe väiksega ongi ju natukene ettearvamatu.  Tuleb tegutseda nii, et kõik oleksid õnnelikud, söödetud, joodetud ning et ka ise ellu jääksin ja hing rahul oleks.  Beebil hakkab enamvähem juba mingi kindel rutiin välja kujunema ning meie saame kõik tegemised mugavamalt sättida.  Kui härra kodusoleku ajal saab rolle vahetada ning toimetused omavahel jaotada, siis tema tööloleku nädalatel saan ainult endale loota. (Ja oma õele, keda mul õnnestub ikka aegajalt siia appi meelitada).

 Stennu on meil tegelikult küll uskumatult tubli ning vapper poiss ja see, et ta beebit armastab on küll kindel. Pigem on väike mure seepärast, et emme enam ei saa kohe  koguaeg tulla mängima kui kutsutakse ja sellepärast tehakse vahetevahel ikka kõvasti lärmi. Eks sellega ma arvestasin ka, et tuleb periood kui pean lihtsalt kolerohkem vaeva nägema, et kõik oma vajaliku tähelepanu kätte saaks ning arvestasin ka sellega, et kui Stennu olukorraga hetkel päris rahul pole, siis tuleb sealt suurem protest. Omavahel öeldes siis päris uus asi see meie jaoks pole, sest protestis on ta meil küll äss. Lisaks murtesesin natuke ka armukadeduse pärast. Kui aus olla, siis arvasin, et seda tuleb rohkem ette ning juba raseduse kestel hakkasin teda vaikselt ette valmistama. Tutvustasin talle kõhukest ning jutustasin erinevaid lugusid, kuidas varsti tuleb uus beebi ja ta ei lähegi meie juurest ära. Isegi siis mitte kui ta nutab ja näiteks öösel tududa ei lase, sest me armastame teda ju sellele vaatamata. Vaatasime koos neid pilte ja videosid kus ta ise alles beebi oli ning rääkisin ja rääkisin ja rääkisin.  Siiski ei sundinud ma teda kunagi kõhule pai tegema või katsuma. Pigem andsin talle teada, et kui ta soovib, siis ta võib seda teha küll. Arvestades tema iseloomu, arvasin, et muu tunduks talle käsuna ja siis on kindel,et tekib trots. Sõnnipoisina ajab ta alati käsule sarved (?) vastu. Üldiselt peame ka igapäeva situatsioonides lähenema asjadele ümber nurga. See aga ei tähenda, et kindlaid reegleid meil pole ja poiss teeb mis tahab ning oma ülesandeid ei täida. Ei, nii see olukord pole, aga jah, mõnele asjale lähenedes peab lihtsalt natuke kas siis vaeva või kavalust kasutama.
Igatahes,  üsna varakult hakkas Stennu ise kõhule pai tegemas käima ja peagi tulid ka õhtused jutuajamised kõhuga. Tõesõna- ühel õhtul soovis ta kõhukesele head und ning ütles tasaselt armsa häälega: "Kuss, homme lasteaeda!" ja läks siis rahuliku südamega magama. Nüüd kui beebi on meiega, olen mõnel korral avastanud kuidas Stennu nii armsasti beebile silma vaatab ning samal ajal tal käekesest kinni hoiab. Ei saa minna õuegi kui pole beebile musu ja kalli teinud, sama on õuest tuppa tuleku ja tudule minekuga. Ta tahab beebi kõrval pikutada ning talle otsa vaadata. Sellistel hetkedel süda lihtsal sulab. Armukadedust on näpuostaga (loodan, et ma seda nüüd ära ei sõnu) ja üldiselt siis kui issi kodusoleku ajal beebit süles juhtus hoidma just siis kui Stennul issiga mänguplaanid olid. Siis on beebi kohe "emme oma". Samuti on beebi ainult emme oma siis kui keegi teine beebit sülle tahab võtta. Hehe, kaitsev venna.

Kuna pesamuna ka päeval kehva tudija on, siis tihti kannangi teda terve päeva (vähemalt suure osa sellest)  kätel, sest ainult nii tudib ta kenasti (tänu taevale ma oskan varbaga näiteks maha kukkunud sokke üles korjata:P ärge küsige kuidas ma seda oskan, hehe, millegipärast olen seda lapsest saati teinud). Lisaks uuele sõbrale, kõhukotile,saab ka kõik muud toimetused ära toimetada ja viimases hädas saan nii ka Stennuga kõik mängud ära mängitud.

Armastust on nii palju ja see kaalub üles väheke keerulisemad hetked.  Ei beebi nutmine ega Stennu kangekaelne jonnakus ei pane mind neid pudinaid vähem armastama! Nemad on minu kauaoodatud aare,  kõige kõige suuremad imed minu elus! Minu südametuksed! Tükike minu ja Ranno armastust ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu.