Tihti olen mõelnud, et tahaks veidi ka millestki muust kirjutada kui ainult käsitööst. Ilmselt jääb see natuke ka mingil määral hirmu taha... ei tea. Olen mõned katsed teinud küll, aga sinna see jäänud ongi. No et äkki mu igapäeva elu on igav! Haha, tegelt ei ole. Ausalt! Mul on igasugu kirjud päevad- ja peaks ütlema, et ma olen enamasti ikka rõõmus inimene ning naeran ma palju. Kes ei naeraks (ma arvan, et seda teevad kõik emad) kui kodus on üks pisike suur rõõmupall mis (enamasti) kõik mured minema pühib. Ausalt ma üritan mõnikord täitsa hädaga tõsiseks jääda, sest laps saab mingi jamaga hakkama, aga samal ajal on see nii naljakas. Nüüd ma vähemalt olen natuke targem ja avalikult ei naera- Stennu arvas muidu, et tegu ongi naljaga ja tegi uuesti. Pahandust.
Hetkel on minu väga pisike puhkehetk. Mees on ka kodus, aga parasjagu õues. Laps sööb ning mina istun ja mõtlen, et miks aju ei võiks samuti teha mustandit nagu arvuti.Et sina mõtled ja need mõtted saavad kirja pandud. Või peaks hakkama arvutit autos kaasas tassima, sest just seal tulevad mul head mõtted, mis kahjuks täiesti meelest lähevad kui lõpuks koju jõudnud olen. Proovisin ükskord käsitsi asju autos üles kirjutada, aga see ajas mul pea ringi käima ja telefonis ma pole nii kiire trükkija ka, nii et need variandid langesid välja. Kusjuures niisama kodus mõtteid mõlgutades ma küll kirjutan paberile, pastakaga loomulikult. Ilmselt tänapäevases maailmas juba vanakooli värk. aga no mulle nii meeldib. Esiteks siin arvuti taga istudes mul lihtsalt on mõte kinni. Ma selline mustandi inimene, pikemat käsitöö postitust tehes ka kirjutan alguses paberile, sest isegi kui on palju kirjutada, siis otse arvutisse ma seda teha ei saa. Sama on lugemisega. Ma ei saa lugeda asju arvutist või veel jubedam-telefonist ning ma väga väga imestan kuidas paljud inimesed suudavad nutiseadmetest raamatuid lugeda!
Näedsa, mõte läks uitama.
Ma vist natuke tahtsin lihtalt kirjutada.... Eile oli mul selline koritust täis päev. Vaatasin, et nii ilus päike sirab poja toa seina peale- ohh, saaks ühed hea pildid (millest, see selgub varsti, aga mitte siin postituses). Tassisin siis Stennu voodi tema tuppa ja sättisin ka muud asjad valmis, aga selgus see et laps oli nii õnnelik selle üle, et voodi õiges toas on! Kilkas rõõmust, hüppas ise voodisse (mille olin just nii ära sättinud, triikinud jne) ning imiteeris magamist endal naerunägu peas.
Jah meie toas tudis ta ikka oma voodis ja kui tahtis kaisus tududa siis seda me ka absoluutselt ei keelanud ning ilmselt ka edaspidi mitte. Ta on veel pisi pisi ja kuna siis veel kui mitte praegu! aga igatahes, mõtlesin ikka tükk aega, et mis ma teen.. ütlesin Rannole ka, et äkki Stennu tahab juba oma toas magada. Samal ajal tundsin juba väikest ärevust kasvamas. Otsustasin edasi koristada ja vaadata kuidas asi kulgeb. Selgus aga see, et peale toimetusi tõmbasin oma selja natuke paigast ja Ranno pidi ka alles öösel koju jõudma, nii et olin sunnitud voodi tema enda tuppa jätma. Appi, kuidas mu süda pitsitas. Kas tõesti on see aeg juba käes?! Appi, äkki ta hakkab kartma või satub paanikasse kui ärkab öösel ja meid pole kõrvalvoodis. Samas mulle väga meeldib, et siiamaani olen ma alati lasknud tal endal teha asju just siis kui ta selleks valmis on ja seni olen igati toeks ja olemas olnud. No et iga asja ja etapi jaoks on oma aeg just siis kui ta selleks ise valmis on. Ausalt, väike pisar oli silmis kui mõtlesin, et okei, vaatame mis tänane öö toob ja kuidas kõik sobima hakkab. Uskumatu, aga õhtul läks Stennu oma voodise kuidagi teistmoodi. Armas naeratus ja sära silmis puges kohe teki alla samal ajal midagi armsasti jutustades. Istusin ta voodi kõrvale ja ootasin millal ta uinub. Päris kohe see ei juhtunud, sest kõik sunad pidi näpuga läbi osutama, kõik puud seinal pidi "puutama" ja minule pidi mitu mitu korda kalli ja musu tegema. Ja kui ta uinunud oli tahtsin ma ta voodi kaenlasse haarata ja meie tuppa tagasi viia. Ma vist päriselt küsisin enda käest, et pole ju veel hilja. Aga nooo... ma ei teinud seda. Voodi jäi oma paigale.
Kui Ranno koju jõudis siis koos me lihtsalt vahtisime teda seal, mõnes mõttes oli väike uhkus hinges aga samal ajal tunnistas ka härra, et kuidagi natuke kurbus on ka. Nii suur on juba meie väike pojake.
Panin siis öölambi tööle juhuks, kui ta öösel ärkama peaks, sättisin lennuraja valmis juhuks kui ta ärkab ja me ei kuule ning ta tahab meie juurde tulla ning jätsin uksed pärani lahti.
Alguses käisin iga krabina peale piilumas, aga mingi hetk uinusid kõik nii ilusti ja magasid sügavalt kuni hommikuni kuni kuulsin jälle sagedaid krabinaid- Stennu hakkas ärkama. Ja kell 8 kuulsime kuidas väiksed armsad tatsavad sammukesed tuli magamistoa poole. Ja kõigil oli nii hea meel üksteist näha :)
Esimene öö läks väga hästi. Vaikselt tunnistan ka seda, et Stennu tudis oma toas isegi paremini. (Ajan süü siin veesoone peale :D) Aga eks paistab kuidas tänane öö möödub. Usun, et ühe öö näol on tõesti vara veel mingeid järeldusi teha ja järgnevad ööd näitavad kas ta on päriselt valmis oma tuppa jääma. Kui vaja siis toome ju loomulikult voodi meie tuppa tagasi.
Kuidas Teil lapse oma tuppa magamaviimine õnnestus ja kui varakult see juhtus?
