Keegi ei tea vist (ainult need kes minult kinki said), aga sel aastal (heh, tähendab ikka juba eelmisel aastal) olin mina võtnud endale pähe,et tahan teha suurem osa kinke ise, enda kätega. Mida rohkem aeg detsembrisse jõudis, tuli välja, et aastal 2016 oli kinkide ise tegemine üsna trendikas ja palju inimesi, kes varem viimasel hetkel oma kingid poest olid ostnud, sedasid siis ka endale sellise armsa eesmärgi, et ise teha. Väga vahva minu arust!
Tegelikult tahtsin rääkida kingist, mille tegin oma lapsele. Põnnile hirmsasti meeldivad loomad! Laivis ta aga suuri koeri esiti natuke pelgab, hoiab turvalisse kaugusesse, aga siiski on uudishimu ikka nii suur, et päris kaugele koerast siiski ei lähe. Kõik sammud koeraga on sünkroonis. Kasse ta laivis ei karda ;D käib pai ja pai :)
Igatahes, tahtsin talle suurt koera teha. Otsisin lõiget ja mida polnud- lõiget! Pildi järgi pusisin siis lõike köögilaual valmis. Küll oli tore, et sel päeval mul ema külas oli. Sain oma meisterduse ühe päevaga valmis teha. Oi kuidas ma kartsin, et lõige veab alt, see ikkagi ju suhteliselt amatöörlikult tehtud, kõhutunde järgi, aga ei vedanud! Kõik oli super. (kuigi tegelikult hiljem valmis koera vaadates, mõtlesin, et oleksin võinud varem tulla mõttele kutsale ka avanev suu meisterdada ning ilmselt muudaks ninakohta ka natukene natukene. Aga pole hullu! Stennu oli ja on ülirahul.
Kui koer veel üsna poolik oli- oligi nii et keha oli valmis aga pead ma veel õmblesin, siis Sten Riko avastas selle ja üritas seda salaja köögist ära nihverdada :D Siis oli meil naljakas hetk kui ma nihverdasin selle endale tagasi ja laps mind taga hakkas ajama. (Selle looga siin tuleb mulle meelde kuidas me kunagi Rannoga minu sõbranna kassi eest jooksime ja põgenesime!) Jooksin siis toast tuppa, koera keha kaenlas ja üritasin seda silma alt ära peita ning Stennu üritas mitte sammugi maha jääda, endal kaval nägu peas nagu ikka. Oli ju see nii pehme, et kohe kutsus last paitama ja kallistama.
Kui ta selle siis lõpuks kuuse alt õigel ajal kätte sai, siis mõistis, et see on Aua (mis minu arvates enamus laste keeles tähendab koera). Plaksutas rõõmust käsi kokku ja hüppas kutsa selga:) Nüüd käib oma toas vahepeal kutsale musi, kalli ja pai tegemas :)
Kangakulust nii palju, et nagu minu puhul ikka, siis kangast kulus täpselt nii palju kui mul kodus oli :D Ei tea mina mis lugu sellega on, aga alati läheb sellega nii hästi, et puudu ei tule ja üle ka ei jää. Kangas oli mul tegelikult ühe teise projekti jaoks ammu ära ostetud- 1 meeter pehmet beezikat ja pool meetrit veel pehmemat valget kunstkarusnahka no ja väike tükike helepruuni fliisi kulus ka.
Kes märkab seda imelist mänguasjakasti, siis selle sai Stennu oma vanaemalt- vanaisalt! Vanaisa meisterdas selle hoole ja armastuse ning ikka oma kuldsete kätega. Aitäh!
Et kõik mänguasjad ikka ära mahuks :)
