Nonii...
Juba mõnda aega tagasi (võiks öelda, et isegi kuid) tehti ettepanek, et ma võiks ka sellest beebsitamisest juttu teha. Eks ma siis katsun midagi ka kirja saada kuigi tean, et seda postitust oleksin võinud kirja panna ma juba ammu ammu...
Ütleme nii, et olla emme on maailma parim amet. Jah, tõesti, kõik pole muidugi alati lillepidu, aga tuleb ka see pahupool üle elada. Väsimus, öised ärkamised või lausa ärkvelolekud, gaasivalud, hamba tuleku periood- see kõik on mööduv ja kui keskenduda ainult sellele, et kui halvasti kõik on ja nii raske jne jne, siis usu, see muutbki hullemaks ja siis on üsna keeruline sellest välja saada. Mina keskendun pigem sellele, kui õnnelik ma kokkuvõttes olen, kui armas poeg mul on ja kui tänulik ma olen, et ta on terve ja rõõmus poiss! Ta suudab mu naerma ajada iga asjaga mida ta korda saadab. On küll hetki olnud, kui ma mõtlen pahaselt, et issand , miks ta ei saa aru, et ei tohi ronida mu õmblusmasinate selga kui ma teda sealt vähemalt 20 korda olen eemale tõstnud, või ei tohi pesuresti endale selga kangutada või pistikupesasse enda märgi sõrmi toppida või puristada kui söök on suus....aga tegelikult on ta ju nii väike, ta alles õpib kõike mida tohib ja mida mitte. Ja seni kuni ta seda teeb, olen mina nagu turvamees, terve päev tal selja taga järgi käimas ja valmis sekkuma kui miskit jamaks läheb :D
Täna näiteks tegin toimetusi, poja köögipõrandal enda toimetusi tegemas. Käisin supsti korraks teises toas ja tagasi tulles oli ta rõõmsalt pliidi nuppude kallal askeldamas. Ma teadsin, et see päev ükskord saabub, aga et juba?! Ma polnud selleks valmis veel. Küll nad ikka kasvavad kiiresti :DKasvamine on ka ju muidugi hea asi, aga alles oli ta mu väike sülebeebi ja tegi oma aeglaseid laisklooma liigutusi, aga nüüd... nüüd on ta juba üsna suur posike. Tuhiseb mööda tube ringi ja vaatab kus saaks teha väikseid pahandusi:) Nüüd tuleb ta minu juurde ja kallistab või teeb pai (kuigi kõik mu juuksed jäävad talle pihku ja nii ma neist ilma jäängi). Vaatan teda ja mõtlen, et alles oli see päev kui ta sündis. Alles oli ta niii imepisike pambuke, et ma võisin teda kasvõi öö läbi vaadata! tahtsin teda isegi üles äratada, sest ma juba igatsesin teda kallistada ja musitada. Nüüd ärkab tema hommikuti ja tuleb kaissu, patsutab näo peale või haarab ninast ja on seal nii armsasti. Või siis hakkab turnima :D
Mida ma veel võiks beebsitamisest rääkida?
Me lollitame palju, ma olen ise ka nagu väike laps, viskan palle ja püherdan maas koos lapsega. Lõõritan laule laulda ja teen tobedaid nägusid. Ma arvan, et olen oma lapsele vahva mängukaaslane hehe. Ta naerab koguaeg!!!
Täna tegime sellist mängu, et ladusin talle väiksed pallid nina ette ja ta tegi lihtsalt nii ägedat nägu. Justkui üllatunud, suu oli pärani lahti ja silmad ka punnis ja siis ta kahmas käega kõiki palles ja silmad käisid lausa hullumeelselt ühelt pallilt teisele (nagu näeks ta neid palle esimest korda). Ja siis hammustas ta igat palli eraldi ja loopis minema. Korjasin need jälle kokku ja ladusin tema ette. See nägu, ausalt, ma praegu seda meenutades ka naeran. Üks lemmikmäng on tal ka peitusemäng-mina peidan diivani varju end ära ja siis tema alguses üritab üle diivani mind näha. Natukese aja pärast kuulen kuidas ta kilgates hakkab minu poole käputama. Enne diivani nurka ta aeglustub ja siis hakkab vaikselt piiluma. Tuleb üks väike peale sealt nurga tagant välja endale suu kõrvuni peas ja silmad rõõmsalt säramas. Ja kui ta mind siis näeb! Võiks öelda, et lausa hüppab mulle siis selga ja... lööb oma hambad mulle sisse :D
Ma võiks veel rääkida seda, et see on kõige armsam kui ta mind kallistab. Väiksed käekesed niinii kõvasti paneb mulle ümber kaela ja siis nii kõvasti kallistab, et ta lausa väriseb. Ja kui ta mulle silma vaatab nii sügavalt oma ilusate silmadega siis mu süda naeratab! Ta on kõige ilusam asi minu elus ja mõnikord ei suuda ma siiamaani aru saada, et kuidas on selline armas olevus kord minu kõhus olnud.
Ja nüüd on ta juba nii suur põnn. Tahab kõike ise teha ja õpib aina uusi asju juurde. Ta on üks naerupall!
Mainida võiks ka seda, kuidas ta vihkab mähkmeid. Juba kaua aega pole ta lasknud endal mähet vahetada alates mähkme ära võtmisest. Ja kui seal on midagi muud sees kui üks väike pissi, siis hoian alati hambad ristis, et ta nüüd kiirelt minekut ei teeks. ( ta on seda ikka palju teinud ka,kord nt vaiba peal) Minekut oskab ta ikka ülikiirelt teha. Ja kõik mis seal mähkme sees siis on, saab ilusti mööda maad laiali püherdatud:) Järgmine katsumus on mähkme panek. Ma usun, et seda teab iga ema, mis tunne see on. Väänleb nii pidi ja naa pidi, ja just siis kui sul on mähe peaaegu korralikult kinnitatud, siis suudab ta lõplikult end vabaks väänelda ja minuteid kestnud raske töö on nullitud. Higimull otsa eest püüad sa ta siis uuesti kinni ja hakkad seda väänlevat ja protestikisa tegevat pampu uuesti kiusama. Kui ei kiusa, siis minut aega hiljem on sul kuskil põranda peal üüratu suur loik... Ahjaa, ta on näinud juba mitu korda kuidas ma ta loiku kuivatan, nüüd üritab ta seda ise ka teha. Üleüldse kui kuskil kasvõi sokike vedeleb siis hakkab ta sellega põrandat nühkima :D
Tõsiselt, olla ema on kõige parem tunne minu jaoks. Ma olen alati teadnud, et tahan lapsi ja nüüd kui olen ühe armsa tegelase emme, siis tunnen, et see on midagi kus ma tunnen ennast kõige enesekindlana. Ma usaldan oma südant ja kõige paremini tunnen oma last ju siiski mina:) Enda südant kuulates ja iseennast usaldades suudab üks ema kõike.
