Vankrikate

Ühel ilusal päeval mõistsin ma, et on vaja teha vankrikatet. Meil oli küll olemas see läbipaistev vankrikile, kuid kui tuisu ja külmaga läbi lumehangede kappasin, siis see kile muutus imelikuks, kartsin et läheb praksti katki veel ka. Otsisin välja veekindlad kangad, mida sügisel tegelikult pojale tuuleka õmblemise tarbeks olin valmis ostnud. Nüüd aga läksid need loosi, kuna polnud lootust kangapoodi kolama saada. Naljakal kombel tuli kolme kanga peale täpselt nii palju kangast kokku, et ma selle katte ääriveeri välja saaksin lõigata. Lõike tegin ise, kalkat nii ja naa pidi vankrikaarel krõbistades :)
Otsustasin teha ka akna. No et laps ikka uudistada saaks kõike. Kuna me magamitoa jaoks uued kardinad ostsime, siis lahedal kombel olin ma nende ümbrised alles hoidnud. Selline vakstu moodi pehmem läbipaistev materjal. Ei oska õiget nimetust leida.
  Need kardinaümbrised olid ka niimoodi kandilised taskud, kohe peitsin need oma käsitöö asjade hulka, et keegi neid ennem minema ei viskaks. Eks ma juba aimasin, et kuluvad KINDLASTI millalgi marjaks ära. No ja ennäe imet, kulusidki :) Hehee

Romantilised kaardid

Sõbrapäev on tänaseks juba järgmise aasta teema. Mina terve jaanuari kuu enamus vabad hetked kükitasin paberi hunniku vahel ja meisterdasin kaarte :) Küll on hea, et iga päev on erinev tuju- tulevad erinevad tööd, mitte kõik ühe vitsaga löödud.

Kahel esimesel pildikollaažil näete  fotokaarte. Need on kokkuvolditavad kaardikesed, meenutavad lõõtsa, kuid sinna saab kirjutada ja pisikesi fotosid kleepida või mis iseganes pähe tuleb. Kui valmis- voldid kokku ning pealt paelaga kinni ja saadki kohe oma inimesele kinkida.

Sellised siis minu paberinokitsemised selleks korraks.

Teepee ehk mängu telk

Oma pojale tahan teha kõike! Hihi :) Ka seda, et seda telki talle meisterdada tahan, teadsin ma juba ammu. Ja taaskord ühel korral Abakhanis tuiates möödusin sellest vahvast öökulli kangast ning vilksamisi oli mul silme ees telk! Just. Tol korral läksin küll ilma selle öökulli kangat koju, kuid Ranno on tunnistajaks, et see mind kummitama jäi. Järgmine kord ma enam pikemalt ei mõelnud, ning ostsin selle ära.
Siis tõi kallis mees mulle puumarketist pikad pulgad millest nn karkass meisterdada. Kui Ranno oli tööle läinud, siis hakkasin mina ehitama.

Enne lõikamist märkisin sidumiskohad ning teipisin pulgad omavahel  kokku, et saaks kõik korraga sobivaks saagida. Sidumiskohale tegin selle sama käsisaega sooned ning lõpuks lihvisin liivapaberiga ka pulkade otsad kumeramaks.

 

 Minu väike abiline oli alati platsis :)

Telgi ava servadesse lisasin selle laheda pallipaela. Otsustasin suuremate pallide kasuks. Abakhanis on seda pallipaela täitsa saadava ja kahes mõõdus.
Ja nagu näha, siis tulukesed ei puudu ka siit. Need tähekesed töötavad patareide pealt, nii puudub mure, et stepsel läheduses oleks või et laps kuidagi juhtmed kätte saab.

Lisan siia nüüd pikema jutu. Kui ma selle telgi kallal oma nädala jagu pead murdnud  pusinud olin, siis kahetsesin, et natuke  rohkem eeltööd ei teinud ja netist täpseid juhendeid ei otsinud (mul on mingi teema sellega, et tahan ise pusida kuigi kõik on kandikuga ette toodud).
 Kui peaksin kunagi seda telki uuesti tegema, siis kõigepealt teeksin kangast katte valmis ja alles selle järgi karkassi. Kuna tahtsin telki voodriga, siis muutis ka see protsessi natukene keerukamaks. Kinnitused on nii voodril kui pealiskattes sidumisega ning mõelmal eraldi.
Mina tegin valmis ennem karkassi ja siis võtsin selle pealt lõike katte tegemiseks. Mainin kiirelt ära kui väga mul vedas, et kangast just täpselt välja tuli. Kuna öökullid jooksevad kangal nägudega ülevalt alla, siis pidin tagama selle, et nad ka kõikidel paanidel oleks ikka näod õiget pidi. Niisiis kangas sai otsa just nii TÄPSELT et kõik kolm paani koos õmblusvarudega sealt välja saaksin lõigata. Muide, ka pikkusega vedas hullumoodi- pikkus vastas sentimeetri pealt karkassi kõrgusele. Ma ei tea, kuidas sain nii tähtsa asja unustada nagu kanga mõõtmine :)

Kui kellegi tekkis huvi siis SIIN on üks lihtne õpetus. Ja kes tahab natuke suuremat väljakutset kui esimeses lingis, siis SIIN ja SIIN on midagi kasulikku! 

Minu tipi telk on nüüd igatahes tehtud ja tundub, et ka poja naudib seda väga. Hommikuti ärkame, käib ta kohe oma kaisukate juures ja istub seal natuke aega ning loodan, et rõõmu jätkub veel kaua kaua.

Mu retseptivihik

Mäletate postitust (mitte väga ammust) kus tutvustasin enda retseptiraamatut, mille olin valmis vorpinud? Seal kirjutasin oma hullusest, mis on mind väiksest peale painanud. Kes ei mäleta, siis SIIN on link.
Saan teile lõpuks näidata seda aastate-aastate tagust Retseptivihikut näidata :) Täitsa kummaline tunne valdas mind, kui selle üles leidsin. Mäletan nii hästi kuidas seda kirjutasin. Isegi kokaraamat, millest maha kirjutasin on hägusalt meeles. Nii tore :)

Kallis ema näitas mulle kõigepealt ette ning kirjutas ise esimesed read :) Edasi on minu varesejalad. Hehe.  Piltidelt on näha, et millalgi sai mu armas vihik ka veekahjustust, kuid siiski ei läinud tint nii laiali, et midagi aru poleks saada.

 Vot selline hobi siis oli mul lapsepõlves...