Beebitekk uuele ilmakodanikule

Detsembri esimeses pooles sündis mul õel beebipoiss. Oma käed panin tööle juba kuid varem, kuid siiski valmis see tekike viimasel minutil :) Tegin sellel korral ka midagi teistmoodi. Kuna beebi on talvelaps, siis kudum ainuüksi ähvardas jääda külmaks, seega õmblesin väikeste käsitsipistetega teki pahupoolele paksema puuvillasest trikotaazi. Nüüd on kindlalt soe!
Sain õelt loa kasutada asjaosalist  ennast modellina :) Pildid on ka mu õe tehtud.

Ja nagu ikka, läbis lõng ka mitu mitu palju palju katsetusi enne kui päris töö pihta hakkas.

Ühte südamest tehtud kingitust on alati rõõm kinkida. Seda suurem on rõõm, kui ka kingituse saajad seda naudivad :)

Tudukombed

Tudukombe....juba see sõna on kuidagi nunnu! Ja lapse seljas näevad need ka nii nunnud välja, et lausa pean neid õmblema.
Lõige on Burdast, kuid kuna suurused seal ei klapi, siis juhtus see, et esimene kombe sai liiga suur nii, et pidin ka teise õmblema. Sellega läks õnneks. Nüüd on pojal kaks kombet, millest ühte saab ta kanda mõne aja pärast, siis kui ta on natukese suuremaks sirgunud.
Riide leidsin nii juhuslikult...kappasin kiiruga läbi Abakhani, (siis kui voodipeatsi jaoks naha jahile läksin), sest mõtlesin, et kordi oma elus tahaks sealt hukatuslikust imelisest poest alla 45 minuti välja saada. Lisaks, ma ei saanud rahus neid kangaid imetleda, kuna mees lapsega patseerisid samal ajal valjas. Kappasin siis kiirelt läbi riiulivahede ning see jäi silma. Hoo pealt haarasin selle kaasa pikemalt mõtlemata. Teadsin täpselt mis sellest tuleb- midagi pojale :D
(Ja väljas selgus, et mees otsustas lapsega hoopis kaubamajja minna... asjatu oli mu jooks :D)

 Järgnevatel piltidel näete, mis saab siis kui modellihakatis otsustab mitte vaguralt poseerida, vaid hoopis kätte saada seda, millega sa pilti teed.

 

 

Kaua see siis aega võttis? Täpselt neli lapse lõunauinakut!
Ja kusjuures, esimene kombe läks ladusamalt, kuna teise õmblemisel pidin masinad teise niidiga niidistama ning siis mässasin tervelt pool uinaku pikkust, et äärestusmasin minuga jälle koostööd teeks... nagu näha, siis lõpuks ta tegigi

Lillepadi

Eelmisel aastal (hehee, naljakas öelda, et eelmisel aastal, kuigi tegelikult kõigest kuu aega tagasi) sain valmis ühe õdusa õhtuse nokitsemise- kunstnahast padjakatte. Ma võibolla sain ilmutuse...või nägin ilma mäletamata kunagi sellist kuskil,  sest muudmoodi ei oska ma seletada, miks just sellist nii kangesti teha soovisin. Kõik oli detailideni paigas! (Nii mul pole veel juhtunud) Juba siis kui voodiplaan peas valmis mõtlesin, teadsin, et nahka jääb kindlasti peatsist üle ning et siis teen kindlasti just sellise padjakatte. Edaspidi kummitas see padjakate mind nii päeval kui ka öösel. Jah, unes nägin ka ühe korra, et juba õmblen seda... Vot nii väga tahtsin just sellist teha. Ja siis käed nii sügelesid, et saaks seda ometi juba teha. Kuni lõpuks oli voodipeats ka tehtud ja ühel ilusal õhtul mõtles mu laps, et mängib seekord üksi mänguasjadega. Ja siis ma sain sellega alustatud :)

Vaja läks:

• Kunstnahk+padjakatte tagumise poole jaoks kangast
• Pikk tõmblukk
• Õmmeldavaid neete
• Muud abivahendid nagu ikka:käärid,joonlaud, niit ja nõel

Esimeseks tööks oli šablooniga nahale lilled joonistada ja need siis ka ilusti välja lõigata. Seejärel tuli lukuga padjakatte nahatükk ja tagumine kangas ühendada. 

Edasi võis hakata lillekesi peale õmblema. Selline rahulik telekavaatamis töö. 

(Nagu pildilt näha, siis ka insener jõudis enne töö üle vaadata kui toomisse läks. :) hihi )

 

 

Lillekesi annab paigutada täpselt nii nagu ise tahad! Igatpidi jääb kindlasti ilus.

Nii, et käärid kätte ja nahka lõikuma! Märkuseks lisan nii palju, et mina küll kasutasin voodipeatsi jaoks ostetud ülejäänut nahka, kuid ilusti saaks kasutada ka näiteks vanu nahkpükse;)