Mu noorem õde varus endale ükskord palju kunstlilli, et just nimelt endale mõnus lilledest puhevil peapael teha. Ma moosisin, et ta ühe lille mulle loovutaks. Loovutaski!
Kurjam on millegi pärast jäänud udune.(eks siin saan ainult ennast süüdistada). Aga selgituseks, et vaja läheb:
- Lill
- Kummipael
- Liimipüstol
- Tükike vilti
Mõõdad kummi oma pea järgi ning käsitsipistetega õmbled selle otsad kinni. Võid ka sõlmida, aga siis jääb sinna pisike pundar, mis võib häirima hakata.
Vildi lõikad ümmarguseks, et see kataks lille taguse, mitte küll täielikult, aga piisavalt, et kuuma liimiga kumm vildi ja lille vahele püsima jääks.
Ma arvan, et kokku kulus mul selle tegemiseks maksimaalselt 10 minutit. Aega ma kahjuks tõesti siin ei arvestanud. See käis nii kiiresti. Ja ongi sul üks "moekas" peapael olemas. Soodsalt ja kiirelt ;)
Kohe tuli ka metsa pildistama kapata! Ei tohtinud ka kaunist päikseloojangut raisku lasta, kuid seni kuni fotograaf Kataga õiget metsa otsisime, langes päike kahjuks juba päris madalale.
Olime nagu kaks naljakat tegelast, millele ma nime ei suuda leida. Kujutate ette, kuidas sõitsime mööda kruusateed metsade vahel ja muudkui arutasime, milline see õige koht küll olla võiks. Ja peatusime iga natukese aja tagant, et inspekteerida neid männipuid seal, või toda mäeküljekest, või olematuid päiksekiiri või viimaseid päiksekiiri....või et see see küll see koht pole kus me kunagi seenel käisime ja kus olid ilusad mäed kuhu päike nii ilusasti paistis! ja nii me selle õige aja maha magasimegi :D
Ja see arutamine meenutas ka pigem kahe mutikese elutarkust täis pajatusi maja taga pingi peal.
Me olime tõesti koomilised.