Ma olen õppinud 7 nädalaga seda, mida pole suutnud 23 aastaga- olema kannatlik. Kannatlikkusest on väikest beebit kasvatades palju (väga palju) abi. Näiteks siis kui ta nutab lakkamatult ja sa oled läbi proovinud kõik maailma variandid kuidas last rahustada, kuid see mitte ei õnnestu (mõnikord ainult korraks). Või kui ta peaks juba ammu tuduma, aga ei uinu ja sinul on maailma kõige suurem pissihäda (juba mitmendat tundi). Või kui sul tuli just mingi eriti suurepärane idee mida tahaksid kohe kohe teostama hakata, kuid sa ei saa, sest pisike naudib parasjagu naerulsui hetki sinu rinnal (ja mul pole selle vastu absoluutselt mitte midagi :)). Neid võisid on arvatavasti veel palju palju ja neid veel ette kujutada, kui sa kasvatad last.
Ma olen üldiselt kärsitu inimene, aga ma saan nüüd lohutada kõiki omataolisi- nagu kõik muu, on ka kannatlikkus õpitav! (okei, mul arenguruumi veel on, kuid ma olen uhke, et olen niigi palju saavutanud ja ma armastan oma poega, et ta mulle nii palju on õpetanud. Muidugi pole see ainuke põhjus, miks ma teda armastan.
Ta on mu maailm! Minu elu!
Tean, et läksin oma tavapärasest rütmist (käsitöö meisterdused) välja, kuid ehk nii ongi Teil mu kallid lugejad ka huvitavam lugeda-mitmekülgsem :)
Päikest!
