Pilk maas pean natukese häbiga tunnistama, et üle mitme kuu vaatasin just oma blogi ning ehmusin, et viimane postitus oli aprillis. Kuigi ma tean väga hästi, et pole kaua siia tulnud, siis ikka oli šokk.

Vahepeal on palju, palju  ja isegi veel rohkem igasugu asju toimunud. Alustagem sellega, et vahepeal jõudsime härraga abielluda :) 

Jaaaa, ma saan südamerahuga öelda, et see oli üks imeilus päev! Aga siiski  kui natuke veel ajas tagasi minna siis korraldasid minu armsad südamesõbrannad mulle ka hästi toreda tüdrukuteõhtu. See oli nii äge päev minu jaoks ja siiamaani ma olen väga meelitatud, et minu jaoks midagi sellist üldse korraldati ning, et kõik oli kuidagi väga minu nägu.

Päev algas tegelikult üldse sellega, et läksin hommikul proovimeiki ja -soengusse.
Edasi läks kõik nii, nagu ma ei oleks osanud ettegi kujutada ja kui aus olla siis siiamaani seda üdini ägedat päeva meenitades tuleb selline hea tunne sisse. Olen südamest liigutatud ja väga väga tänulik nende toredate naiste eest minu elus!

Kui meikar laseb salaja kamba tüdrukuid sisse ja Kata alustab oma juttu ruupurisse ning mina ei saa pead pöörata, et vaadata neid hullukesi seal :)

Peale meiki ja soengust suundusime edasi Aparaaditehases asuvasse Stuudioruumi, kus ootas ees kaetud laud ning mõnus hubane ruum:)

Üsna varsti saabus fotograaf  Liisbet Järviste (LJ Stuudio)

Telgitagused

Selliseks jumalannaks suutis mis meikida Kristin Doronin. Soeng on samuti tema kätega tehtud .)

No, aga vaadake vaid. Perfektne meik ja soneg teevad inimesega loomulikult imet, aga see enesekindlus ja sulaselge siiras tänulikkus ning rõõm mis minust sel päeval õhkus, on minu arvates ka piltidel väga ilusti näha.

See on hetkel minul vist üks lemmikumaid pilte!

Minu imelised naised!

Pidin kokku panema kaks võistkonda  kes omakorda pidid wc-paberist meisterdama mulle õhtukleidi:)

Mina samal ajal kirjutasin Rannole kirja:)

Koostöös Rannoga olid tüdrukud ette valmistanud vikotoriini. Nii ägeee :)

Ja siis me läksime sööma, aga konks oli selles, et kõik tellimused pidin võtma mina. Samuti kehtis see lauda serveerimise ja jookide toomise-valamisega :)

Peale üliägedat teenindamist Kolmes Tillis (mis muide asub ka Aparaaditehases ja seal on ülicoolid inimesed ning maitsev söök) ootas meid ees ROOSA limusiin!!!! How cool is that!!

Me sõitsime mööda linna ringi ja samuti viskasin oma silmarõõmudest kivid Emajõkke ja see kõik oli lihtsalt nii tore! 

See õhtu lõppes minu jaoks küll üsna varakult,(kuna esiteks olin alles imetamisega ühele poole saanud ning juba paar pokaali panid mu maailma ringi käima, ja teiseks oli järgmisel päeval minu Stennukese sünnipäevapidu) aga sellegopoolest oli ma päris tõiseselt veel kaua kaua sellest kõigest nii liigutatud ning südamest rõõmus. 

Terve see ettevõtmine- riietusest kuni tegevusteni- ma ei oleks selle pealegi tulnud, aga see oli super. Teenindamise osa ajab mind siiamaani itsitama ja ausalt see mõte oli geniaalne. Wc-paberitest kleidid- hihiiiii! Kõik kõik kõik kuni riietuseni välja-super. 

Pean mainima ka Teelet, kelle käe all valmis naiteks helepruun tagi, millel seljal oli Proua Naha kiri. 

Mind ümbritsevad ikka tõsiselt  imelised ja ägedad naised ja mul on rõõm teid kõiki tunda, teiega koos naerda ja lolle nalju teha, aga ka tõsiseid maailma asju arutada. Aitäh teile, et olete! Loodame siis vanaduses sama ägedad olla hihi.

Kui meeldib lilleline

Mul on päris palju vanu õmblustöid mida ma siia poelgi mahti saanud üles panna. Kuna aga näiteks instagrami ja facebooki kasutajad on paremini minu tegemkstega kursis, siis hakkasin mõtlema, et kahjuks olen jätnud need, kes sotsiaalmeediat ei kausta, unarusse. Vabandan! Ja üritan ikka parem kirjatükkide tegija olla.

Rääkides tänasest teemast, siis selle kõige suurem õmblemine sai alguse juba enam kui aasta tagasi. Tellisin endale Poolast imelise lillelise softshelli ja teadsin täpselt mis sellest tulema peab. Tahtsin endale beebikandmisjopet. Kuna mul oli oma vana tuulejope lõige veel alles, siis kohandasin seda natuke pikemaks ning tegin vahele ka paneeli, et beebi mahuks ilusti jope alla ära. Kahjuks, aga sündis beebi ennem kui ma jope päris valmis jõudsin viimistleda ja suvi tuli ka peale (õmblesin jopele puuvillasest fliisist voodri, ning seda saaks lausa talvel kanda- nii soe on vot.) Nüüd aga on tiptop valmis ja saime Rõuges pesapuu tornis perega ronimas käia.

Selline nägi välja minu elutuba kui käsil oli lõigete sorteerimine ning modelleerimine. Originaal tuulekas koosnes 72 detailist, seega kõik tuli läbi käia ja otsustada mis kangaga mis detail tuleb:)
Tegelikult võib selle olukorra kolmega korrutada, sest suuremast segadusest mul kahjuks pilt puudub.

Siin on jope, mille kunagi ise õmblesin ning mille lõiget nüüd kohendasin. Lisaks õmblesin ka sellele tuulejopele lisapaneeli lapse kõhukotiga kandmiseks. 

Ja selline lilleline softhell- lõpuks valmis !

Tänud ämmale, kes õue peal pilte tegi!

Ja kui jutt nüüd lilleliseks läks, siis samuti juba tükk aega tagasi valmisid ka minule ja piigale samasuguse mustriga riided:)

Sellised jutud sel korral. Ma tunnen alati nii suurt süüd, et ma siia väga tihti enam ei satu, samas aga kui tahan kirjutada, siis mõte ei liigu. Vahepeal tahaks lihtsalt pilte panna. Mis teie arvate? Kas huvitavad ka lihtsalt pildipostitused või ootatate ikka mu suurepäraseid jutustusi:D?

Tagasivaade kohe lõppevale aastale

Ma võin käsi südamel öelda, et see aasta on minu jaoks olnud üsna eriline aasta. See pole ideaalne, aga õnneks seda ma siin elus ei otsigi. Võtan vastu kõik mis mulle määratud on, olgu see nii väike või suur kui tahes :) Seega, on olnud hea aasta!
 Tegevust jagus nii palju, et varbd olid ka töös, nii et jah, oli kiire aasta ka. Aga kui ma meenutan kõiki neid sündmusi ja tegemisi, siis naeratus tuleb näole!
Lisaks kõigele olen sel aastal üsnagi palju õppinud. Inimene õpib terve elu, eks? Ja nii ongi. Olen suutnud enda sees mingitmoodi rahu teha asjadega, mis on mind lapsepõlvest peale painanud. Mitte küll kõigega, aga tunnen, et olen suutnud paljudest halbadest asjadest lahti lasta ja kerge on olla. Loodan vaid edasiarengut siitmaalt ja võtan kõik õpitu endaga kaasa.

Noo, ja suur asi minu jaoks- tegin autojuhi load ka ära! Läksin ja võtsin kätte ning tegin viuhti ära.
See on mulle tõesti palju juurde andnud. Kuigi ma varem ei mõelnud kordagi, et lubade puudumine minu elu kuidagi pidurdaks, siis praegu saan aru küll, et on mugavam tõesti kui saan ise enda asju ajama, ilma et selleks härrat pean koju ootama.

Olen end arendanud ka erialaselt ja enda oskuste valdkonda laiendanud. See on nii vahva!!! Oioi ja mul on tegelikult sel aastal ikka päris palju juhtunud. Mõnda asja veel seedin ja hoian ka saladuses, aga....uuel aastal, sõbrakesed, uuel aastal kuulete-näete!

Kuigi lapse sündi ja naiseks palumist on vist natukene raske ületada, siis uskuge mind, need pole vähem tähtsamad. Ma TEAN, et 2019 pakub mulle uusi põnevaid ja armastust täis sündmusi ning palju palju toredaid väljakutseid ja teate, ma nii ootan seda kõike juba! Tuleb üks  seiklusi täis aasta.

Saladuskatte all, siis uuel aastal saame ühise perekonna nime ka hi-hi-hiiiii

Stennu kasvab ja kasvab ja iga päevaga näitab  küll aina rohkem oma iseloomu, kuid seal on üks vahva isiksus, kes on vägagi hooliv ja kuigi ta ei oska ennast mingites olukordades hästi väljendada ja läheb seetõttu vahest endast välja, siis ta on selline asjalik poiss meil küll. Tahab aina abistada ja tahab õde kallistada ja temaga koos mängida:) Seda on nii tore jälgida.

Piiga on ka juba täista suureks väikseseks inimeseks sirgunud. Ja nüüd, kui ta end jalgadele sai, siis ei hoia teda enam miski tagasi.  Uudishimulik hing :) No ma lihtsalt ei või, mis armsaid liigutusi ja näoilmeid ta teeb. Muidugi, see kuidas ta fännab oma vennakes- see on üle kõige! Pea ühele poole viltu võib ta kaua vennakese tegemisi jälgida või naerda lõkerdada tema tempude peale.

Huuuh, kniks ja kummardus selle aasta eest, et ta meile nõnda armas oli! See on üks aastatest, mis minu südamesse alatiseks jääb:)

Soovin Teilegi, armsad sõbrad, edukat ja ilusat uut saabuvat aastat ning kõikide soovide täitumist!